De første 200 linjer.
MALAKA VÄIN
Söör, ümberringi on rahud. Ma ei saa aru, kas liiv või riff.
Kapten, Malai piraadid on meid nurka ajanud.
Peame alistuma!
Mu isa laeva loovutamine ei taga meie ellujäämist, hr Phelps.
Madal vesi.
Täispurjeis edasi!
Kapten, laev jookseb madalikule. See on võimatu!
Te teate mu vaateid selle sõna suhtes, hr Phelps.
Täispurjes edasi!
Täispurjes edasi, poisid!
Pööre pakpoordi, Harper! - Seda tehes läheb laev ümber.
Just nimelt!
Mehed, laske purjed alla! Meil pole palju aega!
Hoidke kinni!
Siin on liiga madal.
Vajame täispurjeid!
Will! Hoia kinni! - Appi!
Laev läheb ümber!
Hoidke kinni, poisid!
Hoidke kinni!
Ära tegite, kapten!
Et saavutada võimatut, tuleb uskuda selle võimalikkusesse.
Kurss Londonile, Harper.
Meie töö siin on tehtud.
Besaansoot sisse, mehed! Me lähme koju!
ALICE PEEGLITAGUSEL MAAL
Kapten läheb kaldale.
Kapten.
Ema.
Siin sa mul oledki lõpuks.
Miss Kingsleigh?
Teie laev pidi saabuma pea aasta tagasi.
Meil oli probleeme piraatidega. Logiraamatud on mu kajutis.
Ja öelge lord Ascotile, et tahan teda kohe näha.
Kahjuks lord Ascot suri ajal, mil olite merel.
Ettevõte läks pojale üle. - Hamishile?
Jah. Ta on nüüd juhatuse esimees.
Kui kahju.
Sa kirjutasid nii harva. Ma ei teadnud, kus sa üldse olid.
Ema, Hiina on imeline. Seilasime Jangtse sisemusse välja.
Kohalikud polnud varem heledapäist inimest näinud.
Kas sa ei kartnud? - Ikka kartsin, aga mõtlesin sel hetkel isale.
Sa räägid nagu tema.
Ma igatsen teda. - Mina samuti.
Aga aastad mööduvad kiiresti. Aeg on armutu isand.
Aeg on varas ja suli.
Ascotid tähistavad täna Hamishi pärimisjärglust.
Suurepärane. Lähme ka. - Kutse pole meieni jõudnud.
Absurd. Leedi Ascot ütles, et me oleme alati teretulnud.
Pealegi, mul on Hamishile ettepanek.
Ta abiellus mullu. Ta sai su avalikust äraütlemisest üle.
Äriettepanek. - Lähed jälle ära? Nii ruttu?
Siin on asju, millega sa peaksid tegelema.
Pärast mu järgmist merereisi ei pea sa enam üldse muretsema.
Kas ma tänase õhtu pärast peaksin muretsema?
Sa oleks võinud kollase kleidi panna.
Kui see sobis Hiina keisrinnale, siis sobib ka Ascotidele.
Pead sa alati nii jonnakas olema? - Ei. Nii on lihtsalt lõbusam.
Mis tal seljas on? - See on Kingsleigh' tüdruk.
Vabandust. - Ennenägematu.
Tsirkuseartist.
Miss Kingsleigh? Mida teie siin teete?
Tulin lord Ascotile raportit tooma.
Või nii. Tulge siis.
Helen. Milline üllatus. - Alice. Tere tulemast koju.
Kartsime, et te ei tulegi meie laevaga tagasi.
Minu laevaga. Tere, Hamish.
Viisakas oleks nimetada mu abikaasat lord Ascotiks.
Selleks meil see koosviibimine ongi.
Miss Kingsleigh, tema on mu abikaasa, Alexandra.
Uus leedi Ascot.
Hamishi sõnul rändasite kolm viimast aastat mööda maailma.
Jah, just jõudsin tagasi. - Kuidas see siis oli?
Maailm või? - Jah.
Ülimalt meeldiv. Külastage ka mõnikord seda.
Vabandust, lord Ascot, aga ma tulin oma raportit tooma.
Loomulikult.
Järgnege mulle, miss Kingsleigh.
Teie ka, hr Harcourt.
Härrased, ma tutvustan teile - miss Alice Kingsleigh.
Miss Kingsleigh, juhatus. - Tere õhtust, härrased.
Maailm on meile valla, aga me peame kiirustama.
Usun, et uus uurimisretk Wu jõel... - Vabandust, miss Kingsleigh.
Rohkem uurimisretki ei tule.
Mida?
Pakkuda on koht arvepidamises.
Alustate kartoteegipidajana ja aja jooksul...
Asi pole üldse Hiinas, eks ole?
Vaid selles, et su abieluettepaneku tagasi lükkasin.
Kahjuks on see kõik, mida saame teie heaks teha.
Ükski teine ettevõte ei palka naissekretäre.
Laevakaptenitest rääkimata.
Sa ei saa seda teha. Ma oman ettevõttest kümmet protsenti.
Su isa andis need aktsiad mulle. - Pean teid parandama.
Ta andis need teie emale, kes müüs need aasta tagasi mulle.
Koos maja võlakirjaga. - Tema maja?
Maja tagatis teie laeva vastu. - Aga see oli mu isa laev.
Tõepoolest.
Kirjutage laev meie nimele ja maja jääb teile.
Esitage esmaspäeval tööavaldus ning saate palga ja pensioni.
Ja pean "Imest" loobuma?
Muidu me ei saa teid ega teie ema aidata.
Alice.
Alice.
Alice. - Kuidas sa said meie aktsiad maha müüa?
Ma teen kõike selle nimel, et sa saaksid korraliku elu.
Viie minuti eest olin laevakapten. - See töö ei sobi daamile.
Aeg ei tööta sinu kasuks ja sa käid sellega hooletult ringi.
Kord uskusin, et suudan enne hommikusööki teha kuut võimatut asja.
See on lapse unistus, Alice.
"Ime" on kõigest laev. - Ei ole. See on isa laev.
Kõik, mida ta armastas. Kõik, mida mina armastan.
Ta poleks lasknud sel juhtuda. - Teda pole enam siin!
Sa ei saa alati oma tahtmist. Iga naine peab sellega leppima.
Mina pidin. - Ma ei taha lõpetada nagu sina.
Loobuda "Imest"? Ja loobuda võimatust?
Kes ma siis olen?
Sa oled Alice, mõistagi.
Absolem?
Absolem.
Ta oli kaua laevareisil. Riides on nagu juudi jõulupuu.
Pikk laevareis ajab mehe peast segi, naisest rääkimata.
Oota. - Nagu tema isa.
Kahtlemata suursugune mees, aga veidi nupust nikastanud.
Käbi pole kännust kaugele kukkunud.
Absolem.
Naljakas.
Lukus! Seal on keegi. - Kes seal on?
Sinna tuppa ei tohi minna!
Tooge võti!
Lord Ascot, keegi on teie isa kabinetis.
Üha naljakam ja naljakam.
Oh ei, mitte jälle!
Ratsud ja mehed, päästma.
Korjame tükid kokku. - Tükid siia tuua.
Kuidas ma välja näen? Öelge. Ma kannatan selle ära.
Ta on vaid koor.
Sul on alati sama nali.
Pigem alati sama rebu.
Vabandust. - Oled endiselt kohmakas ja aeglase taibuga.
Arvasin, et sa ei taipagi ära. - Absolem.
Vabandust, neiu, me vajame seda.
Oled liiga kaua ära olnud, Alice. Ja tema kaob veel rutem.
Kes? Mis on juhtunud? - Kõik saab Aja täitudes selgeks.
Nüüd aga kiirusta.
Ja vaata jalge ette.
Hei!
Alice. - Tänu taevale, sa oled viimaks siin.
See on jälle see tüdruk.
Alice, sa oled tagasi.
Jätke viisakused. Ta hilines. - Kas tulin halval ajal?
Otse vastupidi. Kartsime, et sa ei tule üldse.
Milles asi? - Asi on Kübarsepas.
Või Kübarsepas on asi. - Esimene.
Ei, viimane. - Kaksikud.
Ta on hull. - Kübarsepp?
Jah, ma tean. See on tema paljusus.
See teeb temast nii... tema.
Aga tal on mast väga maas. - Ei naera ta mitte üks raas.
Meie tembud ei too tema näole naeru.
Lootsime, et sa aitad meil ta päästa.
Mis juhtus? - Oli suur torm.
Läksime laande tormikahjustusi üle vaatama.
Tule, neljajalgne. Too ära!
Sinu kord.
Too ära, kutsu.
Kübarsepp oli täiesti kübarsepalik, kuni...
Sinine paberist kübar tuletas talle meelde tema peretragöödia.
Kui Jorruline tappis pähhpäeval tema vanemad,
palju aastaid tagasi. - Ta pole enam tema ise.
Kui miski toob Kübarsepa tagasi, siis ehk sinu nägemine.
Tõepoolest. - Olgu, kus ta siis on?
Minge ära! Sisse ei saa.
Kübarsepp, see olen mina. Alice.
Alice. Sa oled sina. Ja sa oled siin.
Sa oled ikka sina?
Jah, olen küll.
Väga hea.
Sa oled ainuke.
Oled üks ja ainus Alice.
Sestap tean, et sa usud mind. - Ma igatsesin sind, Kübarsepp.
Asi on mu perekonnas, Alice.
Su perekonnas?
Jah. Mu pere oli palju aastaid kadunud.
Vähemalt nii ma arvasin.
Vaata. Ma leidsin selle.
Esimene kübar, mille tegin.
Arvasin, et viskasin selle ammu-ammu ära.
Võimatu, et see on siin, aga siin see siiski on.
Kui see kübar elas selle üle, siis pidi ka mu pere elama.
Aga, Kübarsepp...
Arvasin, et ma pole Kõrgkübara nime vääriline.
Väga tõsine mees, mu isa. Meil oli kohutav tüli.
Ma ei vabandanud, kui selleks oli võimalus.
Aga see tähendab, et ma saan oma vead parandada.
Kübarsepp, su pere...
Sa ju ikka usud mind, eks, Alice?
Ma tahan uskuda. Ma...
Kübarsepp! Sa pole terve. Mida ma saan teha?
No comments yet. Be the first to leave one.