Cannes, le festival libre

Cannes'i filmifestival, mis toimub iga aasta mais,

kordub kindlalt nagu aastaringid, nii et algupära kipub ununema.

1939. aasta septembris, päev enne üldmobilisatsiooni

otsustasid Philippe Erlanger ja Jean Zay ühendada jõud.

Nende ühine unistus oli filmifestival,

millest saaks viimne kindlus läheneva barbaarsuse vastu.

See lugu algab pimeduseajal.

Rahvusvahelised pidustused, mis loodi vastupanu märgiks,

välistavad tsensuuri ja propaganda, meenutades meile tänapäevalgi,

et vabadus riskida, kujutleda, luua ja kritiseerida

on hapraim kõigist võitudest.

Kui surm sigitab surma, sünnib vampiir Nosferatu.

CANNES, VABADUSE FESTIVAL

1938. aastal nimetati 35-aastane Philippe Erlanger

rahvusvahelise kunstivahetuse ametkonna ülemaks.

Üks tema kohustusi oli Veneetsia filmifestivalil osalemine.

Veneetsias oli pidu täies hoos.

Philippe Erlanger'l oli au esitleda noorukest Corinne Luchairei

krahv Cianole, kes oli välisminister ja Mussolini väimees.

Kõik Prantsuse filmiajakirjad kirjutasid tema armulugudest.

Krahv Ciano oli Corinneist hurmatud

ja oleks meeleldi öelnud talle oma hotellitoa numbri,

ent teda segas Leni Riefenstahl,

kes kutsus Corinnei ballile krahv Volpi paleesse.

Õhtu populaarsemaid tantsulugusid oli "Lambeth Walk,

mille oli teinud kuulsaks ja moodsaks muusikal "Me and My Girl.

Goebbels pidas seda juudi lolluseks, mis sarnaneb loomakarja kargamisega.

Erlanger ja Ciano lömitasid Volpi palees Riefenstahli ees,

keda tema taunijad nimetasid Kolmanda Reichi Pompadouriks.

Erlanger kiitis filmi "Olümpia, mida pidas meistriteoseks.

Ta ütles Riefenstahlile, et harva näeb filmi,

mis nii kaunilt ülistab sportlaste ilu ja jõudu.

Leni Riefenstahl pahvatas naerma. "Te ütlete seda ainult sellepärast,

et mu dokumentaalfilmis on palju alasti mehi!

Erlanger oli unistaja. Ta sõitis Veneetsia filmifestivalile

koos rahvusvahelise žürii liikme Rene Jeanneiga,

kes kinnitas, et Marcel Carne filmil "Sadam udus on võiduvõimalus.

Erlanger' meelest polnud Riefenstahl festivalil ainult enda näitamiseks.

Hitleri soosikul oli olnud 300-liikmeline filmigrupp,

kellest 40 olid operaatorid.

Film, mille oli täielikult rahastanud natslik režiim,

ei võinud minna koju tühjade kätega!

Joseph Goebbels hoidis olukorral kahtlemata silma peal.

Propagandaminister pidas aastatel 1923-1945 päevikut.

31. augustil 1938. aastal kirjutas ta:

"Veneetsias tahavad itaallased anda Mussolini karika Vittorio Mussolini filmile

ja luua Rahvusauhind meie olümpiafilmi jaoks.

Olen nõus, tingimusel, et see on esimene auhind.

Vastasel korral puhkeb lööming.

Löömingust õnnestus pääseda: itaallased jäid nõusse.

1. septembril said Mussolini karika kaks filmi:

"Luciano Serra, piloot, režissööride Goffredo Alessandrini

ja Vittorio Mussolini, il Duce teise poja koostöö,

ning Leni Riefenstahli "Olümpia.

Hitler ja Mussolini võidutsesid. Rooma ja Berliini suhted tugevnesid.

Philippe Erlanger oli rabatud. See oli ju reeglitevastane!

Dokumentaalfilm ei võinud võistelda mängufilmide kategoorias.

Ta lahkus põlastusega saalist

koos ameeriklase Harold Smithi ja inglase Neville Kearneyga.

Rene Jeanne väitis, et püüdis kahjusid igati kahandada.

Prantsusmaa võitis üldpreemia kõigi oma filmide eest kokku.

"Lohutusauhind, ütles Erlanger. "Nagu mullu "Suure illusiooni eest.

Eks ma öelnud, et Riefenstahl on tiksuv aegpomm?

Reedel, 2. septembril 1938 kirjutas Goebbels päevikusse:

"Täna on õhtusöök Führeri juures. Meie edu Veneetsias rõõmustab teda.

Meie filmikunst on osutunud rabavalt mõjuvõimsaks.

Rongiga Pariisi tagasi sõites keeldus Erlanger alla vandumast.

Hiljem kirjutas ta unetu öö kohta:

"Ma ei saanud sõba silmale. Aopuhtel aga tuli mulle idee.

Veneetsia filmifestival on kaotanud elutähtsa objektiivsuse.

On aeg Prantsuse festivali, vaba maailma festivali sünniks.

Öörong peatus Pariisis Gare de Lyonis.

Erlanger polnud silmatäitki maganud. Ega ka Corinne Luchaire Veneetsias.

Erlanger asus tööle, et unistus tõeks teha.

Ta kutsus oma meeskonda haridusministri Jean Zay

ja kaunite kunstide akadeemia rektori George Huismani.

Vaba maailma rahvusvahelise festivali plaan hakkas kuju võtma.

Loiret departemangu rahvaesindaja advokaat, 27-aastane Jean Zay

oli kolmanda vabariigi noorim minister.

1936. aastal oli Leon Blum kutsunud ta valitsusse.

Ta oli kuni 1939. aastani hariduse ja kaunite kunstide minister.

Esimese maailmasõja ajal oli ta laps, tema isa võitles suurtükiväes.

Tema koolivihikutest kajab vastu sõjahirm.

"Vanade meeste põlvkond on külvanud kaost.

Me olime kogu sõja ajal vanameeste kapriiside ohvrid.

Nad ei kasutanud võimu riigi valitsemiseks,

vaid oma hirmsate himude rahuldamiseks.

Kahju, mida nad tegid, on määratu.

1938. aasta 29. septembri hilisõhtul allkirjastasid Daladier, Chamberlain,

Mussolini ja Hitler Müncheni kokkuleppe.

Goebbels ironiseeris oma päevikus, et sõna "rahu on kõigi huulil.

Ta lisas: "Nüüd on meil vaja relvi, relvi, relvi!

Silmakirjalik lepe lõhestas Prantsuse valitsuse.

Taotledes "rahu iga hinna eest,

ei tahtnud mõned, näiteks välisminister Bonnet,

solvata "kalleid ladina sõpru ega ülitundlikku Adolf Hitlerit.

Mostra-vastase filmifestivali idee omandas poliitilise värvingu.

Kinematograafiaminister Jean Zay keeldus taandumast:

vaekaussidel olid demokraatia ja totalitarism.

6. detsembril 1938. aastal tuli Joachim von Ribbentrop Pariisi,

et allkirjastada koos Bonnetga Prantsuse-Saksa sõprusdeklaratsioon.

Müncheni kokkulepe oli tõepoolest rahulepe!

Ent kolm kuud pärast Prantsuse-Saksa sõpruse demonstratsiooni

pühkis Hitler Tšehhoslovakkia maakaardilt.

Mõni päev hiljem esitasid Daladier ja Chamberlain ametliku protesti,

kuid Ribbentrop ei võtnud neid vastu.

See purustas rahuillusiooni.

Zay ja Erlanger said valitsuselt lõpuks rohelise tule.

1939. aasta mais tuli ametlik otsus hakata teljeriikidele vastu

ja algatada filmifestival, mis ühendaks vaba maailma maid.

Jean Zay võitis Müncheni lahingu, ent ta vajas liitlasi.

Ta asus koos abikaasa Madeleineiga allveelaevale Ile de France.

5. juunil jõudsid nad New Yorki.

16. juunil 1939 võttis Roosevelt Jean Zay vastu Valges Majas.

Nad arutasid Müncheni silmakirjalikku lepet

ja vajadust Hitlerile vastu seista.

Tühjad sõnad, arvestades Ameerika isolatsionistlikku hoiakut.

Enamikule ameeriklastest oli Euroopa kõige väiksem mure.

Siiski jäid kõik viisakaks.

Jean Zay oli tulnud USAsse, et tugevdada Prantsuse-USA liitu.

Peatne rahvusvaheline filmifestival

pakkus suurepärast võimalust näidata vaba maailma nimel üles

antifašistlikku solidaarsust.

Festivali kuupäevad lepiti kokku.

Veneetsia filmifestival pidi algama 1. septembril,

seepärast määrati Cannes'i suur avadinee,

mis toimus Palm Beachi kasiinos ja mida juhtis Jean Zay,

sellelesamale õhtule, ninanipsuks itaallastele.

Nii suure ürituse korraldamine poolteise kuuga oli hullumeelsus.

Ent hullumeelsus võib teoks teha kõige erakordsemad unistused.

6. augustil läks festivali esimene ülddelegaat Philippe Erlanger

Grand Hoteli, et jälgida korraldust koos Georges Huismani,

kaunite kunstide akadeemia rektori ja usaldusväärse liitlasega.

See oli ränkraske ülesanne.

Samal päeval, 6. augustil, astus Cannes'i jaamas rongist välja

festivali aupresident Louis Lumiere,

kes 40 aastat tagasi oli teinud kinematograafia ajalugu,

filmides rongi saabumist jaama.

Organisaatorid tegelesid logistikaga. Kõik kontrolliti kaks korda üle.

Nii suur festival nõuab teadagi raha. Partnerlussuhted olid kõige võti.

Prantsuse raudteekompanii SNCF annetas 60 esimese klassi piletit

ja 40 poole hinnaga käibemaksuvaba piletit.

Luksushotellid pakkusid staaridele ja korralduskomiteele tasuta tube.

Ka Air France aitas Prantsuse propagandaoperatsioonile kaasa,

tehes osavõtjatele soodushinnad

ja reklaamides teel festivali.

Reklaam oli muljet avaldav.

Kunstnik Jean-Gabriel Domergue, kes rajas Cannes'is endale uue kodu,

lõi festivalile esimese ametliku reklaamplakati.

Ta ütles: "See reklaam levib maailmas vastupandamatu reisikutsena!

Parimale filmile otsustati anda Lumierei karikas,

Mussolini karika võistleja ja Kuldse Palmioksa eelkäija.

Linastuste jaoks valiti ajutiselt Casino municipal de Cannes.

Kasiino suurde halli rajati kiiruga tuhandekohaline kinosaal,

sest 2000-kohalise kinopalee ehitamiseks kulus aega.

Jean Zay teatas ajalehes Marianne:

"Cannes'i filmifestival ei tohi kujuneda propagandalavaks,

sest see sõna on hirmuäratav.

Algusest peale tehti selgeks: see sündmus ei toeta sõda.

Kõik filme tegevad riigid said kutse,

sealhulgas Saksamaa ja Itaalia, aga nemad lükkasid kutse tagasi.

Nüüd oli aeg filmid välja valida. Jean Zay käis linastustel,

kus komisjon valis välja neli filmi mis jõudsid lõppnimekirja:

Christian-Jaquei "Põrgu inglid, Jacques Feyderi "Põhja seadus,

Julien Duvivier "Viirastusvanker, J. de Baroncelli "Keelatud armastus.

Jean Zay lisas Prantsusmaa valikule

täispika dokumentaalfilmi "Prantsusmaa on impeerium,

et demonstreerida Prantsusmaa jõudu ja ärritada itaallasi.

Et teile näidata selle impeeriumi üüratut suurust, vägevust ja võimalusi,

sõitsid kuus filmimeeskonda kiireimate transpordivahenditega üle maailma.

Ameerika liitlased esitasid tugevad filmid: "Võlur Oz,

Howard Hawksi "Ainult inglitel on tiivad,

Cecil B. de Millei "Pacific Express.

Esindatud oli isegi endine riik Tšehhoslovakkia

Hugo Maasi patsifistliku Hitleri- vastase filmiga "Luukere sadulas.

See rääkis diktaatorist, kes tungib naaberriiki

ja keda saab ainult siis ravimatust haigusest päästa,

kui ta kuulutab välja maailmarahu.

Nagu prantslased, püüdsid belglasedki kinnitada oma koloniaalvõimu

Armand Denis ja Leila Roosevelti filmiga "Sünge ekstaas,

niisamuti inglased Zoltan Korda filmiga "Neli sulge.

Sündmused, mis oleksid võinud vaba maailma festivalist ilma jätta,

osutusid olevat paljude väljavalitud filmide keskmes.

MGM-i üüritud ookeanilaev heitis Cannes'i lahes ankrusse,

pardal Hollywoodi suurimad staarid.

Oli särav suvi ja Prantsuse Rivieras valitses muretu õhkkond.

Annabella ja tema mees Tyrone Power

lahkuvad mesikuud veetma Cannes'i kuuvalgusest kaugel.

Samal ajal lõunatavad valitud Martinezis muusika saatel.

Siis algab siesta. Keskpäev on suvede kuningas, suvi lõunamaa kuningas.

Cannes tukastas napilt kolm tundi

ja juba on käes tähtis kokteiliaeg Miramari terrassil.

Esimene rahvusvaheline filmifestival toimub selles imekaunis ümbruses.

Staarid maailma eri riikidest ja kõige kaunimalt kujundatud ruumid.

9. augustil 1939 oli Goebbels kirjutanud oma päevikusse:

"Eile: saabumine Veneetsiasse. Triumfaalne vastuvõtt rongijaamas.

Seejärel imeline gondlisõit mööda Suurt kanalit kaunisse linna.

Enneolematu õhin. Ilus Veneetsia oli pidurüüs.

Kui sõitsime kiirpaatidega Püha Markuse väljakule,

hakkasid kõmisema sõjalaevade kahurid.