The Truman Show

Me oleme tüdinud vaatamast, kuidas näitlejad meile võltse tundeid etendavad.

Oleme väsinud pürotehnikast ja trikkidest.

Maailm, kus Truman elab, on küll mingis mõttes petukaup,

aga Trumanis endas ei ole midagi võltsi.

Ei stsenaariumi, ei etteütlemist.

Shakespeare'i mõõtu välja ei anna, aga kõik on ehtne.

See on elu ise.

Mina ei jõua enam.

Sa pead üksi edasi minema.

TRUMAN BURBANK — TEMA ISE

Mina ei suuda enam kuidagi.

Aga sina lähed kohale, kasvõi jalaluud pooleks.

AUTOR — CHRISTOF

Paljud vaatajad jätavad ta kogu ööks käima.

Sa oled hull, tead sa seda?

Minu jaoks ei ole eraelul ja avalikul elul mingit vahet.

Minu elu ongi «Trumani» saade.

«Truman» on elustiil.

See on üllas elu. See on…

tõeliselt õnnis elu.

Ütle mulle midagi, mida ma ei tea.

Hea küll. Aga luba mulle üht.

Kui ma enne tippu jõudmist surma saan,

sööd sa mu ära kui alternatiivtoidu.

Öäk!

Siin on kõik päris, kõik on ehtne.

Siin ei ole midagi võltsi. See, mida te näete, ei ole võlts,

vaid ainult juhitav.

«TRUMANI» SAADE

Sa sööd mu ära, kurat võtaks. See on käsk!

Vähemalt rasvavoldid kõhu pealt.

Kas mul on kõhu peal rasvavoldid? Jah, väikesed.

Truman, sa jääd hiljaks!

Juba tulen!

10909. PÄEV

Tere hommikust!

Ja juhuks, kui me täna enam ei näe — tere päevast, tere õhtust ja head ööd!

Hommikust, Truman! — Hommikust, Spencer!

Tere, Pluuto! Jäta nüüd!

Ta ei hammusta. — Jäta nüüd järele!

Ma tean.

See olen ainult mina. — Tule nüüd, Pluuto!

Viimane uudis. Üks Seahavenist üle lendav lennuk

läks katki ja hakkas pudenema, just mõni hetk tagasi.

Keegi õnneks vigastada ei saanud.

Aga kuidas sina end täna tunned?

Siis on tore. Kavatsed kuhugi lennata?

Ei. — Tore.

Siin klassikasaade «Clive».

Unustage õhusõidu ohud,

seadke end mugavalt istuma ja kuulake rahustavat muusikat.

«Koerte rõõmud», palun.

Andke mulle see leht seal.

Ja üks selline naisele.

Tema tahab ikka moeajakirju.

Kas see on kõik, Truman?

Kogu moos! — Näeme veel.

Hästi.

Tere hommikust!

Hank! — Tere hommikust, Truman.

Tere hommikust, Truman. — Kuidas läheb?

Ilus ilm täna! — Igatahes.

Ja kuidas naisukesel läheb?

Hästi. Ja teie omal?

Paremini ei saagi. — Tore.

Oli kena juttu ajada. — Samad sõnad.

Me peame nüüd minema.

Mõelge veel kord poliisile. Kaks ühe hinnaga. Soodne kaup.

Teisikute eri. — Hästi.

Tere!

Tere. Lähete sisse? Minge ees.

Minge ees. — Ei, teie enne, palun.

Minul ei ole sinna nii kiiret.

Kas ma saaksin teilt andmeid Fidži telefonide kohta?

Truman, kas sa seda nägid?

PARIM PAIK MAAILMAS SEAHAVEN VALITI PLANEEDI ESIMESEKS LINNAKS

Kahju küll, proua,

aga kui ta on koomas, siis me ei saa teda kindlustada.

Jah, Fidži, palun.

Kas keegi Lauren Garland on teil kirjas?

Ei ole niisugust?

Aga siis Sylvia Garland?

Sylvia, S-tähega.

Ei ole?

Hästi, aitäh.

Lawrence! — Tere, Burbank.

Wells Parkis jäi üks leping pooleli, oleks vaja, et sa selle lõpuni teeksid.

Wells Parkis?

Kas… Harbouri saarel? — Tead sa mõnda teist?

Ma ei saa. Mul on kokkusaamine. Hambaarst.

Kui sa normi täis ei saa, siis on sul palju rohkem kaotada kui hambad,

Tead, Truman,

selle kuu lõpul tulevad koondamised.

— Koondamised? — Jah. Nii et see töö kulub sulle ära.

Ainult pool tundi teisel pool lahte. Ja pisut mereõhku mõjub sulle ainult hästi.

Aitäh.

Tere!

Praam on veel sadamas, jah? Kartsin, et jään maha.

Ainult sinna või tagasi ka?

Tagasi ka.

Olge lahke!

— Kas on abi vaja? — Pole midagi, kohe on korras.

Tere, kallis!

Vaata, mis mulle kassast tasuta kaasa anti!

«Ülemkoka abiline». Hakib, riivib, koorib, kõike teeb.

Ei vaja teritamist, võib nõudepesumasinas pesta.

Vinge värk!

Truman!

Sul jäi seal üks koht vahele.

See on alles õige õlu.

Tead, Marlon, ma mõtlen kogu aeg, kuidas siit minema saada.

Kust minema?

Töölt, Seahavenist,

siit saarelt. Ära. — Töölt minema?

Mis su tööl viga on? Sul on väga hea töö, Truman.

Tubane töö. Ma teeksin ei tea mis, et tubase töö peale saada.

Sinu kord.

Sa peaksid müügiautomaatide täitja ametit proovima.

Ei, tänan. — Saaksid alles pinget!

Kas sinul ei hakka mõnikord jalad sügelema?

Aga kuhu minna oleks?

Fidžile.

Ja kus see veel on? Kas Florida lähedal?

Näed, vaata siia.

Siin oleme meie,

ja kui siit niimoodi järjest edasi minna —

Fidži.

Enam kaugemale ei saagi minna, siis hakkad juba tagasi tulema.

Tead, Fidžis on ikka veel saari,

kuhu inimese jalg ei ole iial astunud.

Ja millal sa siis minna kavatsed?

See ei ole nii lihtne.

Raha on vaja,

plaani tuleb pidada.

Ei saa niisama jalapealt astuma hakata.

Õigus.

Aga küll ma hakkama saan, ära sa selle pärast muretse.

Õnn on kohe nurga taga.

— Teeks õige klaasikese, kas tuled ka? — Ei, ma ei saa.

Mulle ei meeldi see ilm. Peame tagasi keerama.

— Ärme lähme veel, issi! — Kuule nüüd, me peame tagasi minema.

Ainult natuke veel. Palun!

No hea küll.

Issi!

Sa oled ju läbimärg! Kus sa käisid?

Ma arvestasin, et kui kokku kraapida 8000…

Iga kord, kui sa Marloniga kokku saad…

Me võime aasta otsa mööda maailma ringi kolada.

Aga pärast, Truman? Hakkame elama nagu viis aastat tagasi?

— Sa räägid nagu poisike. — Võib-olla mul ongi poisikese tunded.

Meil on eluasemelaen maksta.

Meil on auto järelmaks.

Kas sa tahad, et me oma rahalised kohustused sinnapaika jätaksime?

See oleks niisugune seiklus!

Aga me tahtsime ju last saada. Kas see ei oleks seiklus?

Laps võib oodata. Ma tahan minema pääseda.

Maailma näha. Avastada!

Sa tahad maadeuurijaks hakata?

See läheb üle.

Me mõtleme kõik mõnikord niimoodi.

Võtame need märjad riided seljast ära, mis?

Tule voodisse.

Nad ei näita ka kunagi midagi. Alati pööravad kaamera mujale

ja panevad muusika mängima.

Tuul puhub kardina liikuma

ja midagi ei ole näha.

«Koerte rõõmud», palun.

Aitäh.

Palun ajaleht, Earl.

Võtan õige ühe niisuguse ka. kui ma juba siin olen.

Naisele? — Tema juba ilma ei lepi.

Veel midagi, Truman? — Kogu kupatus.

Pärast näeme.

Isa?

Kuulge, mida te teete?

Eest ära!

Pidage nad kinni!

Pidage need inimesed kinni!

Tehke uks lahti! Pidage buss kinni!

Pidage kinni!

Kuulge, pidage buss kinni!

ÜKS KÕIGI, KÕIK ÜHE EEST (ld.)

See ei kõla üldse hullumeelsuse moodi.

Mina näen teda ka kümme korda nädalas, sajas näos.

Neljapäeval juuksuri juures oleksin peaaegu võhivõõrale inimesele kaela langenud.

See oli isa, ma vannun! Riides nagu kodutu.

Ja tead, mis veel imelik oli?

Järsku ilmusid ei tea kust mees ja väikese koeraga naine,

ja nad ajasid ta vägisi bussi.

Ongi aeg see rämps kesklinnast ära koristada,

enne kui meie linn muutub samasuguseks nagu kõik teised!

Isa laipa ju ei leitudki, nii et võib-olla…

Ma ütlen sulle: kui see ei olnud isa, siis oli see tema kaksikvend!

Kas isal oli venda? — Sa tead väga hästi,

et sinu isa oli üksik laps. Nagu sinagi.

Kullake,

sa tunned end lihtsalt süüdi selles, mis juhtus,

kui te tookord tormiga purjetama läksite.

Aga mina ei ole sind kunagi süüdistanud

ja ei süüdista praegu ka.