The Grand Budapest Hotel

PALUN SEADISTAGE OMA 9

Euroopa mandri kõige idapoolsemas otsas

asub endine Zubrowka Vabariik, kunagine Impeeriumi nurgakivi.

LUTZI VANA KALMISTU

Mälestades meie rahvuslikku aaret

AUTOR

GRAND BUDAPEST HOTELL

Äärmiselt tihti tuleb ette eksiarvamust,

et kirjaniku kujutlusvõime töötab lakkamatult

ja et ta tuleb pidevalt lagedale lõputu vahejuhtumite ning sündmuste jadaga,

tõmmates lugusid välja otsekui varrukast.

Tegelikkuses on tõde lausa vastupidine.

Kui inimesed saavad teada, et oled kirjanik, toovad nad sulle üha uusi tegelasi ja sündmusi

ja nii kaua, kui säilitad võime jälgida ning hoolikalt kuulata,

leiavad need lood sind jätkuvalt...

Jäta. Jäta! Ei! Ära tee seda!

Leiavad need lood sind kogu su elu vältel.

Inimesele, kes tihti teiste lugusid vestab,

vestetakse palju lugusid. - Vabandust. - Pole midagi.

Järgnevaid sündmusi kirjeldati mulle nii,

nagu ma neid siin praegu teile esitlen,

ja seda täiesti ootamatul moel.

Aastaid tagasi, kui ma põdesin toona intellektuaalide seas

laialdaselt levinud "Sulesepapalavikku",

otsustasin ma veeta ühe augustikuu Alpides asuvas

Nebelsbadi kuurortlinnakeses ning broneerisin endale toa Grand Budapestis,

kaunis, uhkes ja kunagi väga kuulsas asutuses.

Oletan, et nii mõnigi teist teab seda kohta.

Hooaeg oli läbi ning koht ise kaugel moekast

ja juba oli jõudnud alata selle allakäik,

mis tõi endaga lõpuks kaasa koha lammutamise.

Hotelli vähesed külalised õppisid selle üüratu koha ainsate asukatena

üksteist kiiresti nägupidi tundma,

kuigi minu arvates ei olnud ükski neist

jõudnud kaugemale viisakatest peanoogutustest,

kui põrkasime kokku palmiaias, araabia saunas

või siis koloaadfunikulööri pardal.

Tundus, et oleme üsnagi vaoshoitud seltskond

ja ainsagi erandita kõik ka üksikud.

Võib-olla just üldisest vaikusest tingituna

olin loonud pinnapealse semusuhte lääne-eurooplasest hotellipidajaga,

keda teati üksnes nime järgi monsieur Jean, ja kes paistis silma sellega, et oli üheaegselt

nii laisk kui ka tegelikult üsnagi abivalmis.

Oletan, et ta ei olnud kõrgepalgaline.

Igatahes, ühel õhtul, kui seisin monsieur Jeaniga küünarnukid vastakuti,

nagu mul oli juba harjumuseks saanud, märkasin ma meie seas üht uut nägu.

Väikest kasvu vanemat, korrektset meest, kelle nägu oli üllatavalt elav ja intelligentne

ning kellest õhkus koheselt tajutavat kurbust.

Ta oli üksik nagu meie kõik, aga samas oli ta ka esimene, kes jättis mulle

tõeliselt üksildase inimese mulje. See oli ka minu seisundi sümptomiks.

Kes see huvitava moega mees on?

Uurisin ma monsieur Jean käest. Minu üllatuseks oli ta äärmiselt rabatud.

Kas sa siis ei tea? - Küsis ta.

Kas sa teda ära ei tunne? - Ta jättis tõesti kuidagi tuttava mulje

See on hr Moustafa ise. Saabus täna hommikul.

See nimi tuleb kindlasti tuttav ette vanema generatsiooni esindajatele teie seas.

Zero Moustafa oli kunagi Zubrowka kõige rikkam inimene

IMMIGRANT SAI HIIGELVARANDUSE ZERO VALLUTAB TURU

ja ta oli endistviisi Grand Budapesti omanik.

PAKT SELTSIMEES ZERO M.-IGA

Ta tuleb tihtilugu ja peatub siin nädala.

Kolm korda aastas, aga mitte kunagi kõrghooajal.

Monsieur Jean andis märku ja ma nõjatusin lähemale.

Ma räägin sulle ühe saladuse. Ta võtab üheinimesevoodi vannita toas

ülemise korruse tagumises nurgas ja see on veel väiksem kui teeninduslift.

Kõigile oli teada, et Zero Moustafa oli elanud

kontinendi kõige luksuslikemates lossides.

Aga siin, tema enda pea inimtühjas hotellis ööbis ta töötajatele mõeldud kambrikeses?

Sel hetkel vallandus aga juhuslik draama...

Pask.

...mis nõudis monsieur Jeani otsekohest ja jäägitut tähelepanu.

Minu oma see aga kaua köita ei suutnud.

Samas olin aga selle huvitava mehe loo ootamatu katkemise tõttu

nagu väljend kõlab: "gespannt wie ein Flitzebogen"

ehk siis teisisõnu nagu tulistel sütel, kuhu jäin varajaste hommikutundideni,

mil müstilisel ja üdini usaldusväärsel moel

otsustas saatus taas kord mängu astuda.

Ma imetlen teie lugusid.

Kuidas palun?

Ütlesin, et tean ja imetlen teie kauneid lugusid.

Tänan teid väga, sir.

Kas monsieur Jeanil oli öelda sõna või paar selle asutuse eaka omaniku kohta?

Pean tunnistama, et ma ise pärisin teie kohta.

Monsieur Jean on küll täiesti pädev,

aga me ei saa väita, et ta on esmaklassiline ega isegi mitte teisejärguline hotellipidaja.

Aga sellised need lood juba kord on. Ajad on muutunud.

Kuumaveevannid on väga ilusad.

Uuest peast küll. Seda ei saa aga säilitada.

Praeguse maitse jaoks liiga dekadentlikud.

Aga armastan neid varemeid sellegipoolest.

Kuidas te selle koha ostsite, kui tohin küsida?

Grand Budapesti.

Ma ei ostnudki.

Kui te ei küsi seda üksnes viisakusest ja te peate ütlema, kui see nii on

aga kui see teid tõeliselt huvitab, siis kas tohin kutsuda teid täna õhtusöögile,

kus oleks minu rõõm ja privileeg rääkida teile "oma lugu". Sellisena nagu see on.

Kaks oliividega küpsetatud parti.

Jänest, salatit?

Pouilly-Jouvet '52 ja tilgakene brut'i.

See peaks pakkuma meile piisavalt aega,

kui ma kohe algust teen. - Aga palun.

Lugu algab meie ühise sõbra eelkäijaga.

Grand Budapesti algupärase hotellipidajaga.

Selle loo alguseks pole keegi muu kui...

"M. GUSTAVE"

Laud akna äärde. - Jah, monsieur Gustave.

Kandik lauale. - Kohe, monsieur Gustave.

Siia. Kas need on ikka harjatud?

Muidugi, monsieur Gustave. - Kübarakarpidesse.

Oberstdorf & Company? - Jah, monsieur Gustave.

Teine. Kellel on piletid? - Minul, monsieur.

Anna need minu kätte.

Nendega on korras. Oota nurgas.

Ma ei lähe ära. - Kuidas palun?

Ma ei lähe siit ära. - Miks mitte?

Ma kardan. - Mida?

Kardan, et me ei näe enam teineteist kunagi. - Miks peaks midagi säärast juhtuma?

Ma ei oska seda sõnadesse panna. Tunnen seda.

Jumala eest, sa ei pea ju lahkuma, kui sa...

Tule minuga. - Kuhugi kuramuse Lutzi?

Ma palun. - Anna oma käsi.

Midagi pole karta. Närveerid alati enne reisi.

Tunnistan, et praegune paanikahoog on sügavam,

aga tõesti... Jumal, mida sa oma küüntega tegid?

Kuidas palun? - See lausa saatanlik lakk.

Värv on absoluutselt vale. - Sulle ei meeldi?

Mitte, et see ei meeldi. Tunnen lausa iiveldust.

Äkki see rahustab sind. - Mis? Ära deklameeri.

Kuula lihtsalt sõnu. Kuss. - Mitte praegu.

"Otsides kord laanes halli, iidset mändi,

sattus teele haud, eeterlik ja vihmast märg,

kiri sellel ammu kulun'd, kuid siiski selle kivi melanhoolsed praod..."

Kas sa süütaksid küünla minu eest?

Santa Maria käärkambris? - Teen seda isiklikult.

Pea meeles, ma olen alati sinuga.

Ma armastan sind. - Ja mina sind.

Pole tühiasi võita sellise naise lojaalsus 19 järjestikusel hooajal.

Jah, sir. - Ta on minust väga sisse võetud.

Jah, sir.

Aga sellisena pole ma teda varem näinud.

Ei, sir.

Ta värises nagu sittuv peni.

Tõesti.

Jookse Santa Maria katedraali Brucknerplatzil.

Osta üks tavaline, keskmise pikkusega küünal ja sa pead tagasi saama neli klubekit.

Süüta see käärkambris, lausu lühike palve ja too Mendli pagariärist courtesan au chocolat.

Ülejäänud raha anna vigasele kingaviksijale.

Otsemaid, sir. - Pea kinni.

Kes sa oled? - Zero, sir. Uus jooksupoiss.

Ütled, et su nimi on Zero? - Jah, sir.

Ma pole sind varem näinudki. Kes su palkas?

Hr Mosher, sir. - Hr Mosher!

Jah, mosieur Gustave?

Saan aru, et palkasite vargsi selle noormehe jooksupoisi ametisse?

Ta on katseajal.

Kui selle heaks kiidate.

Võib-olla tõesti. Tänan, hr Mosher.

Pole üldse mitte tänu väärt, monsieur Gustave.

Nüüd algab meie ametlik tööintervjuu.

Kas ma lähen ja süütan enne selle küünla?

Mida? Ei.

Töökogemus?

Hotell Kinski, köögipoiss pool aastat.

Hotell Berlitz, luuapoiss 3 kuud.

Enne olin ka panniküürija... - Kogemus null.

Tänan teid veel kord. - Müts otseks, Anatole.

Minu au, herr Schneider. - Pael on katki.

Need ei ole vastuvõetavad. - Täiesti nõus.

Haridus? - Õppisin lugemist ja õigekirja.

Alustasin algkooliõpinguid ja ma peaaegu...

Haridus null. - Nüüd see siis plahvatas.

Hommikust, Cicero. Kutsu siis neetud torujüri!

Täna pärastlõunal? - Kahtlemata, frau Liebling.

Mis kurat see veel on? - Mitte praegu.

Perekond?

Null.

6. korrus, Igor.

Miks sa tahad jooksupoisiks saada?

Kes ei tahaks? See on ju Grand Budapest.

See on nähtus omaette.

Väga hea.

Tuhat klubekit. - Issand halasta.

Kas teie olite ka kunagi jooksupoiss, sir?

Mida sa ise arvad? - Ilmselt pidite ju ka kusagilt alustama...

Mine ja süüta see neetud küünal. - Jah, sir.

Üks kuu hiljem

Ja nii minu elu algaski. Noorem-jooksupoiss katseajaga

Grand Budapest Hotellis ja seda monsieur Gustave H karmi käe all.

Minust sai tema õpilane ja temast minu õpetaja.

Kes on jooksupoiss?

Keegi, kes on nähtamatu ent samas olemas.

Talle jääb meelde, mida inimesed vihkavad.

Ta ennetab klientide vajadusi veel enne, kui vajadusi vajatakse.

Kõige tähtsam - ta on ääretult diskreetne.

Külalised teavad, et nende suurimad saladused,

millest osad on ikka üsnagi valgustkartvad, rändavad ühes meiega hauda kaasa.

Nii et hoia oma suu kinni, Zero. - Jah, sir.

See on praeguseks kõik.

Hakkasin mõistma, et paljud hotelli

tähtsaimad külalised tulid siia tema pärast.