Scandinavian Silence (Skandinaavia vaikus)

Sõidad rannikule?

Panin veits valed riided hommikul. Külmaks on läinud.

Sai endale lubatud, et täna käin mere ääres ära.

Arvasin, et sa ei taha mind näha.

Et sul on targemat teha.

Ega me ei peagi rääkima.

Ma pole lihtsalt aastaid niimoodi sõitnud ja juttu ajanud.

Miks sa mu üldse peale võtsid, kui sa midagi rääkida ei taha?

Kuuled või?

Tead, mis mulle tundub?

Mulle tundub, et see...

Et see on kõik sul siin mingi debiilne vait olemise mäng.

Mitu korda sa seda varem mängind oled?

Teiste tüüpidega.

Mitu korda sa seda teed varem sõit' oled, enne kui mind peale võtsid?

Mis need teised tüübid sulle rääkind on?

Tahad, ma ütlen sulle midagi?

Ma ei kahetsenud päevagi.

Me rääkisime müüri taga kõigest.

Seal ei saand saladusi olla.

Või noh, sai, aga sel polnd mõtet.

Mida jõhkramalt sa kellegi kõri olid läbi lõigand

ja mida värvikamalt sa sellest rääkida oskasid, seda parem.

Kõik teadsid kõike.

Aga täna on mul jälle tunne, et ma pean vait olema.

Eriti siin, sinuga sõites.

Kujutasin tihti ette midagi sellist nagu praegu.

Et tuleme koos siia sööma ja sõidame rannikule, meie metsa.

Aga ma arvasin, et pean su enne üles otsima.

Et oled eluga edasi läind.

Noh, et... oled oma pere loond.

Kõik ära unustand.

Sa oled ikka sama ilus.

Rohkem ema nägu.

Palju rohkem kui enne.

Ema oleks võind elama jääda.

Mõtlesin, et mina olen see, kes vaikib.

Ütle, kas me suudame veel kunagi üksteisele silma vaadata

ja lihtsalt rääkida?

Su 15. sünnipäeva hommikul, veel enne kui sa ärkasid,

võtsime emaga jalgrattad ja sõitsime jõe äärde.

Mina pidin korjama valgeid lilli, ema korjas lillasid ja siniseid.

Neid, millel kellukesed küljes on.

Kõndisin jõge mööda edasi-tagasi,

kuni kimp oli peopesa suurune,

ja pöörasin tagasi ema juurde.

Mind peatas pikk ja tugev karje.

See heli oli jõge mööda liikudes nii tugev,

et tundus, nagu oleks kogu loodus hetkeks vaikinud.

Nägin ema.

Ta mind ei näinud.

Ta oli põlvili heintes ja nuttis.

Arvan, et kõige selle pärast, mis meil kodus toimus.

Olin vähemalt pool tundi sealsamas,

enne kui ema juurde läksin.

Ma ei tea, miks, aga...

me ei rääkinud sõnagi ja tulime koju.

Ma lihtsalt ei osanud midagi öelda.

Ma ei osanud olla...

vanem vend.

Ma ei osanud olla mees.

Ei sulle ega emale.

Ma pole kindel, kas isa teadis, mida tähendab mees olla.

Mida see üldse tähendab: mees olla?

Ma mäletan, kui õnnelik sa nende lillede üle olid.

Mu podelnik Dima,

ta on minust üheksa aastat vanem. Lugend mees.

Ta nägi asju kuidagi teistmoodi.

Õpetas mulle palju.

Kuidagi teistmoodi mõtlema üldse asjade üle.

Ta ütles, et kui vabaks saad,

siis mine mägedesse või vähemalt lendama.

Et kõrguses on vabadus, mida all ei ole.

Et kõrgusest tundub kõik kuidagi palju ühtsem ja ilusam.

Ta sai enne teisele poole müüri, käitus korralikult.

Aga pärast sai vägistamise eest kolm aastat strokki otsa.

No ta oli enne ka kaks korda istund.

Siis viidi ta teise ossa. Enam teda ei näinud.

Aga kui ta meie osas oli, siis küsis, et mille eest ma istun.

Rääkisin talle isa kohta kõik ära.

Seal rääkisid kõik.

Polnd vahet, kui jõhkralt sa kellegi tapnud olid.

Dima sai väga hästi aru. Ütles, et oleks ise sama teinud.

Ta küsis, et kui saaksin ajas tagasi minna,

kumb ma siis olla tahaksin ―

kas see, kes lööb esimesena, või see, keda lüüakse esimesena?

Ütsin Dimale, et ma ei taha ajas tagasi minna.

Miks me vaikime?

Ma ei tea, kustkohast tuleb see tunne, mille taha sõnad jäävad.

Ma ei kahetse tapmist.

Ma ei kahetse neid aastaid, mida see kõik mult võttis.

Ma kahetsen,

et ma ei olnud sinu jaoks õigel ajal olemas.

Et ma polnud su vend, kui sa mind kõige rohkem vajasid.

Ma õppisin seinte vahel, et kuritöö hind on kannatus.

Ja kingiks sain selle, et mul hoitakse silm peal.

Öeldi, et käitu korralikult,

muidu lendad sama kiirelt kongi tagasi.

Ma ei teagi,

kumba ma rohkem kaotada kardan,

kas vabadust või sind.

Ühel pole väärtust ilma teiseta.

Mõtlesin, et sõidaks põhja poole.

Mere äärde.

Sa ütlesid alati "rannikule" nagu ema.

Seal on pärast õnnetust palju muutunud.

Mõtlesin, et äkki see oleks koht, kuhu sa tahaksid minna.

Ma käisin seal tihti.

Lihtsalt istusin ja vaatasin rannikult mere peale.

Ma ei käinud seal nende pärast, ma...

Käisin siis, kui sinust puudust tundsin.

Ma vist kujutasin meie kohtumist kuidagi teistmoodi ette.

Sa oled palju muutunud.

Rohkem isa moodi.

Palju rohkem kui varem.

Kui ma isa töökoja pärast sinu äraviimist maha müüsin,

üüri katteks, siis...

muutus kuidagi kõik.

Mul oli tunne, et isegi kui ma poodi läksin,

pandi minu pärast seal kõlarites muusika kinni.

Mitte keegi ei tulnud õnnetuse kohta küsima.

Aga mis tegelikult toimus, seda teadsime ainult meie kolm.

Ma näen vahel siiani seda, kuidas me sinuga

korteri akna peal tummalt seisame.

Näod selle tolmuse pitskardina taga peidus, vaatame alla.

Ja see, kuidas ema alt majade vahelt parklast meid vaatas.

Ma arvan, et ta ei teadnud, aga...