About Time

AINULT AJA KÜSIMUS

Teadsin, et meil on üpris kummaline pere. Hakatuseks mina.

Liiga pikk, kõhn ja rebasekarva.

Mu armas ema erines teistest omasugustest.

Ta oli kindla loomuga, askeldaja, karmivõitu.

Rõivastuses praktilise meelega.

Isa oli hulga inimlikum. Aega alati laialt käes.

50aastaselt loobus ta õppejõutööst

ning oli alati valmis vestlema

või lauatennises pähe saama.

Ja siis veel ema vend, onu Desmond.

Alati laitmatult riides, ja ta oli lihtsalt... onu Desmond.

Ääretult võluv, ent üpris juhmivõitu mees.

Keegi ei tea, mis tal mõttes mõlkus.

Ja muidugi Catherine.

Katie. Kit Kat. Mu õeraas.

Nende praktiliste inimeste seas kasvas...

kuidas öeldagi, tõeline looduslaps.

Haldjasilmade ja lillade pluusidega, alatihti paljajalu.

Ta oli ja jääb alatiseks maailma kõige imepärasemaks olevuseks.

Lõppkokkuvõttes oli mul tore lapsepõlv, paljude peretraditsioonidega.

Isegi kui sain 21, käisime ikkagi iga päev rannas teed joomas.

Viskasime lutsu, nosisime võileibu.

Suvel ja talvel. Iga ilmaga.

Reedeti vaatasime filmi.

Iga ilmaga.

Ja kord aastas toimus kohutav vana aasta ärasaatmine.

Jah, võtan ühe.

Sa oled hirmus nägus.

Mina olen Katie. Mida ma joongi?

Kallist kraami.

Terviseks.

Südaöö pea käes. Läki.

Pean otsima...

Issake!

Pole hullu, igaüks eksib. Läki.

...6, 5,

4, 3, 2, 1.

Head uut aastat!

Head uut aastat!

Vabandust.

Järgmisel hommikul ärkasin pohmelli ja häbiga.

Ma ei teadnud, et just siis muutub mu elu igaveseks.

Kark alla, tohman.

Isa otsib sind.

Seksikas pidžaama.

Tim, tule sisse.

Istu.

Maru ametlik.

Seda küll.

Pisut kummaline.

Mul oli isaga sarnane vestlus, kui sain 21, ja pärast seda

muutus mu elu täielikult. Nii et mul on praegu närv sees.

Lase tulla. Ajasid asja põnevaks.

Eks ole.

Tim, kulla poeg...

Asjalood on nii, et meie pere mehed on alati osanud...

Kõlab veidralt.

Pane vaim valmis, ära ehmu.

Meie perel on saladus.

Nimelt see, et meie pere mehed...

oskavad ajas rännata.

Täpsemalt minevikku. Tulevikku me minna ei saa.

Veidravõitu nali. - Tõesõna, ma ei naljata.

Tähendab sina ja vanaisa ning tema vennad rändasid minevikku?

Senimaani? - Jah.

Tõttöelda ainult omaenda elu piires.

Paigusse, kus olen käinud ja mida mäletan.

Kahjuks ei saa Hitlerit tappa või Trooja Helenat läbi tõmmata.

Pea nüüd.

Kui see oleks tõsi. - On.

Tõele au andes ei ole, aga kui oleks...

Ongi. - Ei, aga kui oleks, kuidas ma...

Kuidas - see on kõige lihtsam.

Mine pimedasse paika. Tavaliselt kappi või hädapärast tualetti.

Pigista käed rusikasse.

Mõtle hetkele, kuhu lähed, ja oledki seal.

Simsalabim ja abakadabra.

Oh sa.

Võib ka nii öelda.

Mina prahvatasin: "Kurask!" Siis olid küll 70ndad.

Sa narritad mind. - Ei sugugi.

Miks ma peaks valetama inimesele,

kes mulle üsnagi meeldib? - Olgu.

Aga kui tulen uuesti alla,

ise kapis rusikad kokku pigistanud,

ootab sind kõva koosa.

Eks näis.

Tim, katseta midagi põnevat.

Kõva koosa.

Tõesõna.

Kõik hästi? - Jah. Lausa priima.

Läki. Südaöö pea käes. Peame otsima...

Südaöö.

10, 9, 8, 7,

6, 5, 4,

3, 2, 1.

Head uut aastat!

Aitäh, Tim. - Võta heaks, Polly.

Ema teab või?

Mitte tuhkagi. - Veider, aga see...

Liblikaefekti-asi?

Ühiskond pole veel uppi lennanud.

Tuleb keeruline aasta.

Keeruline elu.

Kuidas sa seda... kasutanud oled?

Raamatud, raamatud, raamatud. Olen lugenud kõike, mida hing ihaldab.

Kaks korda. Dickensit kolm. Mis sul kavas?

Peale selle, et hangiks parema soengu...

Jah.

Ilmselgelt raha. - Ei soovita.

Vanaisa jäi ilma sõpradest ja armastusest.

Ma pole õnnelikku rahatuusa näinud.

Hea, kui ei peaks tööl käima.

Halb mõte. Vaata, mis onu Fredist sai.

Mis siis? - Ei tuhkagi. Lasi elu tuulde.

Kasuta oskust nii,

et elu kulgeks nõnda, nagu sa soovid.

Mõtle hoolega.

Kui aus olla, siis praegu...

Oleks kena, kui saaksin sedasi kallima.

Vägev eesmärk. - Jah.

Kõikse parem.

Minu jaoks oli kõige olulisem armastus.

Sel suvel ootas mind tunnete virvarr.

Tema nimi oli Charlotte. Kit Kati nägusa, kuid vastiku peika nõbu.

Ta elas meie juures kaks kuud.

Mitte mõlemad.

Tim.

Kreemitad selga?

Muidugi!

Kui agar!

Oh ei.

Ei, ei.

Juustes või? - Jah!

Tim. Kreemitad selga?

Muidugi, oota hetk.

Olgu.

Aitäh.

Kui mõnus.

Mu leivanumber.

Päevitamise ja piinade suvi.

Kutsusin sõbra Jay tennist mängima.

Arvasin, et paistan tema kõrval paremana.

Ma eksisin.

Mida sa teed?

Charlotte tegi meid mõlemaid lolliks.

Ei vedanud, Tim.

Kuidas küll mängule keskenduda?

Kuidas üldse elada, kui miski selline silme ees?

Asi ei edenenud kuidagi,

kuni oli juba pea liiga hilja.

Charlotte, ongi meie viimane lõuna.

Ei!

Tore, et veetsid suve meie juures.

Jah. - Aitäh.

Tõepoolest. - Eks ole, Desmond?

Mida? - Tore, et Charlotte oli külas.

Milline Charlotte?

Jäta nüüd. Ta istub sinu kõrval.

Jah, muidugi. Charlotte.

Väga meeldiv.

Oled rõõmus, et Charlotte siin elas?

Jah.

August ongi läbi.

Mina talle ju suurema osa õpetasingi?

Jah, sul ju rohkem kogemusi.

Tagasihoidlikult öeldes.

Sisse.

Charlotte.

Sinu viimane õhtu. Tohib midagi küsida?

Jah, küsi.

Ei, oota.

Ega see armastust puuduta?

Armastust?

Kit Kat käskis sulle mõista anda,

et võtaksid mind nagu õde

ega teeks end lolliks.

Või tegin mina end lolliks,

sest sa tahtsid tennisenippe küsida?

Ei, ikka armastuse kohta.

Väga armas sinust.

Kahju, et jätsid selle viimaseks õhtuks.

Oleks tulnud koridoris hiilida siis, kui meil oli veel aega.

Poleks tohtinud viimasele õhtule jätta?

Ei. Nagu targutaks tagantjärele.

Viimasest õhtust poleks asja saanud.

Hüva. Sott selge.

Tule sisse.

Tim. - Charlotte.

Istu.

Sa kindlasti juba kahtlustasid,

aga viimase kuuga ma armusin sinusse.

Selge see, et nii juhtus.

Sa oled jumalanna. Milline nägu...

Juuksed...

Ja kui sa ka poleks kaunis

ning sul poleks juuksekarvagi,

näiteks mingi kummalise haiguse pärast,

jumaldaksin ma sind ikkagi.