Cinderella

Elas kord

tütarlaps nimega Ella.

Tema ei näinud maailma sellisena, nagu see oli, vaid milline see võiks olla.

Pisut võlutuna.

Kullake!

Emale ja isale oli ta printsess.

Tõsi küll, tal polnud tiitlit, krooni ega lossi,

kuid ta valitses oma pisikest kuningriiki,

mis ulatus majast ja niidust metsa servani -

ja kus tema pere oli elanud palju sugupõlvi.

Isand Hani õukonnaks

ja kõik teisedki loomad.

Hei, teie seal. Mida te õige teete?

Laske väiksematel ka süüa. Nii saate veel seedehäired.

Huli, sa oled kodu, mitte õuehiir.

Või mis sina arvad, Vilma?

Ära pista isand Hani rooga nahka. Õigus, ema?

Kas usud ikka veel, et nad saavad sinust aru?

Kas nad siis ei saa? - Jah.

Usun, et loomad kuulevad ja vastavad meile,

kui meie ainult kuulame.

Nii õpime nende eest hoolt kandma. - Kes meie eest hoolt kannab?

Haldjast ristiema, teadagi.

Kas usud seda? - Mina usun kõike.

Siis usun mina ka kõike.

Tema isa oli kaupmees, kes rändas kaugetel maadel

ja tõi Ellale kingitusi kõigilt tema hallatavatelt maadelt.

Ella!

Kus on mu kaunid neiud?

Kus on minu kallikesed?

Ella tundis isast tema äraolekul puudust.

Kuid ta teadis, et isa tuleb alati tagasi.

Seal ta ongi! - Tere tulemast koju, isa.

Kuidas läheb?

Oled kasvanud.

Mis see oli?

See või?

See kõlkus puu otsas.

Võib-olla on siin sees midagi.

See on nii kaunis.

Prantsuse keeles on see "un papillon".

Astusid mulle varba peale.

Kas lubate?

Vaata, ema. Ma tantsin.

Pisike papillon.

Kõik oli täpselt nii, nagu peab.

Nad olid õnnelikud, elades oma elu

ja armastades teisi.

Kuninganna la li la li

Oled kõige kaunim

Kuningas on la li la li

Kõige ustavam

Kuninganna la li la li

Armasta mind

Kuid lein võib tulla igasse riiki.

Ka kõige õnnelikumasse.

Ja nii see tuli ka Ella koju.

Mul on kahju.

Tänan, doktor.

See oli kindlasti raske ka teile.

Tule.

Ella.

Ella, kullake.

Ma räägin sulle ühe saladuse.

Saladuse, mille abil saad üle

raskustest, mida elu toob.

Pea ikka meeles.

Ole julge ja sõbralik.

Sinul on väikeses sõrmeski rohkem headust, kui mõnel teisel kogu kehas.

Ja headuses on rohkem võimu, kui sa arvatagi oskad.

Ja maagiat. - Maagiat?

Tõsiselt.

Ole julge ja sõbralik, mu kullake.

Kas lubad?

Luban.

Tore.

Tore.

Ja...

Ma pean nüüd minema, mu kullake.

Anna andeks.

Muidugi annan.

Ma armastan sind.

Armastan sind, mu kallike.

Ma armastan teid.

Aeg möödus ja valu muutus mälestuseks.

Oma südamelt jäi Ella samasuguseks.

Ta mäletas emale antud lubadust.

Ole julge ja sõbralik.

Tema isa aga oli muutunud.

Kuid ta uskus paremaid aegu koitvat.

"Saabunud koju

hakkasime koos abikaasaga laulma südamete heldusest,

ega uskunud, et keegi oleks õnnelikum,

kui olime meie."

Nii oli sel päeval mr Pepys.

Eks ole õnnelikud lõpud toredad?

Need meeldivad mulle kõige rohkem.

Täpselt nii.

Olen jõudnud järeldusele, et võib-olla on aeg

uuesti alustada.

Muidugi, isa.

Mäletad, et mõni aeg tagasi

kohtasin oma reisil söör Francis Tremainei?

Jah.

Ta on Mercerin gildi juhataja.

Oli.

Vaene mees suri.

Tema lesk,

väga soliidne,

on nüüd üksi,

kuigi ta on naine parimas eas.

Sa kardan mulle rääkida.

Ära karda.

Kui oleksid ainult õnnelik.

Jah.

Õnnelik.

Kas arvad, et see oleks veel võimalik, või ei usu enam seda juhtuvat?

Muidugi usun, isa.

Temast saab sinu võõrasema.

Ja saad omale kaaslasteks kaks armast õde.

Ole julge ja sõbralik.

Tere tulemast, daamid.

Ta on kõhn, nagu luuavars. - Ja lokkis juuksed.

Õige sõbralik.

Tere tulemast. Tore kohtuda.

Sinu juuksed on ilusad.

Tänan. - Peaks veidi stiilsem olema.

Kindlasti.

Kas tahate maja näha? - Mida ta ütles? - Ta tahab meile oma onni näidata.

On vist selle üle uhke. - Kas teil on loomad toas?

Võluv. Täiesti võluv.

Lucifer.

Tulevasel võõrasemal oli terav iseloom ja rafineeritud maitse.

Ka temal oli olnud lein.

Kuid ta oskas seda hästi varjata.

Sa ei rääkinudki, et sul on nii kaunis tütar.

Ta on...

Ema moodi.

Täpselt.

Mida ema öelda tahtis? - Mis siin võluvat on? - Ema valetas, et olla viisakas.

Suu kinni.

Kui kaua teie suguvõsa siin elanud on? - Üle 200 aasta.

Kas seda pole kunagi remonditud? - Anastasia, tasa.

Nad arvavad veel, et räägite tõsiselt.

Ella võõrasema oli elav inimene ja otsustas majas taastada elurõõmu.

Olete kohutav, parun!

Olen õnneseen.

Siin käib ka oma pidu.

Vilma, Tepi, Matilda ja Huli-õgard.

Mis on?

Mis sul mõtteis on, Lucifer?

Vilma on mu külaline, külalist ei tohi ära süüa.

Mine nüüd. Sul on küllalt kassitoitu.

Meie, tüdrukud, peame kokku hoidma.

Jääd peost ilma.

Eks see ole pidu, nagu kõik teisedki.

Lähen varahommikul reisile.

Ei. Sa...

Alles sa tulid.

Kas sa ikka pead? - Ainult paariks kuuks.

Mida sina kingituseks tahaksid?

Sinu õed

poolõed, palusid,

päikesevarje ja pitse.

Mida sina tahad?

Too mulle esimene puuoks, mis sinu õlga puudutab.

See on kummaline soov.

Sa pead selle oksarao kaasa võtma

ja minu peale mõtlema iga kord, kui seda vaatad.

Ja kui tood selle tagasi, siis tuled ise ka.

Tahan ainult seda.

Et tuleksid tagasi. Muul pole tähtsust.

Ma tulen tagasi.

Ella, kui ära olen,

ole kena võõrasema

ja poolõdede vastu, isegi kui see mõnikord

keeruline on.

Ma luban sulle. - Tänan.

Osa minust jääb alati siia.

Pea seda meeles.

Ka sinu ema on siin, kuigi sa teda ei näe.

Tema on selle koha süda.

Tema pärast peame seda maja ikka kalliks.

Igatsen ta järele.

Aga sina?

Väga.

Ära pitse unusta. Pean need kindlasti saama.

Ja minu päikesevarju.

Minu jume jaoks. See tähendab nahka, kui sa ei tea.

Nägemiseni!

Nägemiseni, Ella!

Armastan sind! - Mina sind ka.

Nägemiseni!

Kallis Ella.

Ära nüüd. Ära nuta.

Ei, võõrasema.

Ära kutsu mind selle nimega.

"Proua" käib küll.

Sinu rõivad ei mahu mulle. - Jää siis kõhnemaks!

Anastasia ja Drusella on alati tuba jaganud.