Propeller One-Way Night Coach

JOHN TRAVOLTA FILM

JOHN TRAVOLTA RAAMATU AINETEL

REŽISSÖÖR JOHN TRAVOLTA

28. DETSEMBER 1962

IDLEWILDI LENNUJAAM, NEW YORK

Oli hilja, ja terminal oli peaaegu inimtühi.

Mu ema nägi fotot Liz Taylorist ühest peagi linastuvas filmis

nimega „The V.I.P.s“.

Ta tahtis samasugust mantlit,

ainult et tema ostis selle kiriku keldrimüügilt,

kuhu rikkad oma kasutatud riideid müüki toovad.

- Head aega, vanaema. - Head aega, kullake.

Hakkan sind igatsema.

Head aega, ema.

Head aega, kullake.

Viimane kutse Trans World Airlinesi

lennule nr 700, Royal Ambassador Super Jet Londonisse.

Pardaleminek väravast nr 3.

Palun pardale.

Kõlaritest kostis nii peen hääl.

Kujutasin ette, et see kuulub kellelegi väga ilusale,

mõnele näitlejale.

Ma proovin käituda nagu Marilyn Monroe,

siis pääseme ehk esimesse klassi.

Ta ütles ka, et kõik joogid olid tasuta,

kui niimoodi lennata.

Mind muidugi ei huvitanud, peaasi, et üldse lendasime.

Trans World Airlinesi lend nr 393,

Super Constellation Pittsburghi,

Daytonisse, Chicagosse, Kansas Citysse,

Denverisse ja Los Angelesse.

Pardaleminek on alanud lääne galerii kaudu.

Palun pardale.

Mu keha läbis elevus.

Ma polnud midagi sellist varem tundnud.

Teadsin, et mõne minuti pärast tõusen esimest korda õhku,

ja see tunne oli võrreldamatu.

Paremgi, kui naabruskonna lastega arsti mängida.

Ja see oli kaheksa-aastase kohta märkimisväärne.

Mäletan sellest õhtust kõike.

Hämarat valgust terminalis,

lennufirma värve,

kui kiiresti lääne galeriis oma värava poole sammusime.

Isegi mu ema paistis põnevil olevat,

kuid kindlasti hoopis muudel põhjustel.

Ilmselt nende tasuta jookide pärast,

või võimaluse pärast lennukil mõnda nägusat meest kohata.

Mu ema oli kusagil 49 aastat vana ja üsna kena.

Sinised silmad, ilusad juuksed,

oma vanuse kohta hea figuur, nagu ta ise ütles.

Figuur oleks veelgi parem, kui ta poleks nii hilja mind saanud.

Ja paljud mehed ei pannud väikest kõhukest pahaks.

Tema arvates oli see osade jaoks seksikas.

Äkki ta armub kellessegi eriti lahedasse,

näiteks lennuki kaptenisse.

Idlewildi lennujaamas oli nii tore.

Ma ei suutnud uskuda, et läksime päriselt sel korral lennule.

Tavaliselt käisime lennujaamas teisi saatmas.

Üks kord pidi mu ema töö pärast lendama, ta osales ühel suveetendusel.

Aga seekord saan mina ka kaasa minna.

See kõik paistis sürreaalne. Mu süda peksis kurgus.

Kõik paistis liikuvat aegluubis.

Ta oli imeilus.

Hõbedane ja valge, kahe punase triibuga.

Ja küljel tähed TWA. Oi, milline vaatepilt.

Külm tuul puhus näkku, aga see ei seganud mul imetlemast oma esimest armastust.

Suursuguse välimuse, tugeva ja jõulise olekuga.

Sellega algas kogemus, mida ma iial ei unusta.

Trepist lennuki pardale minnes

märkasin midagi kummalist.

Meiega koos läks pardale vähe inimesi. Ainult mõned.

Siis teesklesin, et see lend ongi vaid mulle ja mu emale.

Kas pole ainulaadne?

Tere tulemast pardale. Siin on palju soojem.

Stjuardess oli pikk ja peenike

ja tal oli soe naeratus.

Meil on teile ka hädaolukorra kaart.

Temas oli midagi teistsugust.

Aga raske oli öelda, mis täpselt.

Hiljem said neist mu emaga päris head tuttavad.

Peaaegu parimad sõbrad.

Ma küsisin talt, miks Liz teistest nii erinev tundus,

ja mu ema ütles, et asi oli selles, et temas oli sügavust

ja ta elus oli palju kurbust, kuna ta oli olnud koonduslaagris.

Kui mootorid ükshaaval käivitusid,

istusin tõeliselt suures pehmes ja mugavas toolis.

Kuulsin vaevu mootoreid.

Suured propellerid keerlesid, tagumistest väljalasketorudest paistsid leegid.

Käes oli reaktiivide ajastu, aga mulle paistis põnev, et olen lennukis,

millega kohale jõudmine võtab kaks korda kauem kui reaktiivlennukiga,

eriti esimesel korral.

Mäletan, et kogusin sente musta lillemustriga rahakotti.

Sinu vanaema, minu ema,

andis mulle raha kogumiseks selle lillelise rahakoti.

Nüüd aga hakka sina sellesse raha koguma,

et saaksime ehk koos väikesele reisile minna.

Võiksime minna Philadelphiasse, Hartfordi…

Võiksime minna Bostonisse!

Jah.

Polnud midagi paremat kui näha oma ema rõõmustamas.

Kogu maailm paistis siis helgem ja lootusrikkam.

Olgu.

Olgu.

Tahtsin selle üllatuseks jätta,

aga me kolime Los Angelesse.

Päriselt?

Mul on Allentown Playhouse'is üks lavastajast sõber,

kes lubas, et kui tuleme veebruariks läände,

hangib ta mulle filmis tööd.

Päriselt?

Uskumatu.

Ema oli juba päris mitu korda statistina töötanud,

nii et see ei paistnud täiesti võimatu.

Ta õpetas ka koolis näitekunsti

ja enne seda oli tal täiskohaga teatrikarjäär.

Ja kui ta tööl polnud, olin mina tema parim publik.

Tulen kohe tagasi.

Pean kohe graafikuid vaatama.

Sisuliselt lendasin üles oma tuppa,

kus olid mu lennugraafikud.

United, American, TWA.

Siin see on. „Propellerlennukiga öine turistiklassi lend.

Täishind 95 $, lapsed poole hinnaga.“

See ongi! Nüüd tagasi lennuaegade juurde.

„Trans World Airlines, lend nr 393,

lahkub Idlewildi lennujaamast kell 21.00.

Super Constellation Los Angelesse

peatustega Pittsburghis,

Daytonis, Chicagos, Kansas Citys, Denveris ja Los Angeleses.

Saabub järgmisel päeval kell 15.00.“

Ainult Trans World Airlines

ühendab 70 USA linna 15 suure välismaise keskusega.

Üleriigiline, üleilmne

Saate loota…

TWA-le

TWA-ga lendate

Kui ma alla tagasi jõudsin, oli tuli elutoas juba kustutatud.

Ja raadiost kostis vaikne muusika,

„Wives and Lovers“, mida laulis Jack Jones.

Ema sigaret helendas pimedas, kõrval klaas valge veiniga.

Siis hakkasin muretsema, et see jutt Los Angelesse kolimise kohta

ei pruugi tõsi olla.

Äkki see oli lihtsalt ta unistus?

Nojah. Mõtlesin, et võin ju ikka väikese reisi jaoks koguda.

Äkki… vaatan veel kord graafikuid.

Mu vanaemal oli 1957. aasta Plymouth Belvedere.

Seal me siis olime, 1962. aasta detsembris,

teel Idlewildi lennujaama, mul mõttes vaid lend nr 393.

Millal me jõuame?

Kullake, kui odomeeter näitab 62,

oleme kohal.

Mulle meeldisid suured reklaamitahvlid,

mis pakkusid erinevaid võimalusi, näiteks: „Lenda Pan Amiga seitsme tunniga Pariisi“.

Või: „TWA viib Californiasse“.

Ja siin ma olen, lennukis,

teel ühele pikimale reisile, mida see lennufirma pakub.

Lennu esimesel lõigul oli pardal umbes 15 inimest.

Mul oli peas kõrvikmüts, mille unustasin ära võtta,

ilmselt seepärast, et tulin külmast.

Igal juhul nägin ma õhkutõusu ajal välja selline.

Ma teadsin, et mu emal oli minu üle hea meel,

aga tol hetkel ootas ta kannatamatult õhkutõusu,

et saaks sigareti süüdata ja joogi tellida.

Mulle meeldis jälgida, kuidas mootorite tagant leegid välja lõid.

Pardaajakirjast võis lugeda,

et see oli propellermootorite puhul tavaline.

Tule lenda minuga

Lendame, lendame ära

Kui sulle kuluks ära eksootiline naps

Tean üht baari Bombays…

Lennurajal kiirendades kogesin taas seda sürreaalset tunnet.

Ja täpselt sel hetkel tõusis lennuk maast lahti.

Uskumatu, et ma lendan.

Mu ema vaatas otse ette. Siis ta aga pöördus ja naeratas mulle.

Mäletan igavesti oma ema sellisena.

Õhkutõus tundus palju pehmem, kui ma arvasin.

Mingil põhjusel paistis kõik, mis oli tol õhtul juhtunud, täiuslik.

Aastaid oli nii, et mis iganes negatiivsust ma kogesin,

siis hetkest, mil hakkasin minema lennujaama, kuni sihtkohta saabumiseni,

tundsin end turvaliselt ja õnnelikuna.

Mu emale maitsesid Manhattani kokteilid, mulle aga Coca-Cola.

Liz tuli meie istmete juurde.

Mida ma teile juua pakkuda võin?

- Kas ma saaksin ühe Coca? - Muidugi.

- Mina sooviksin Manhattanit. - Hästi.

- Ja kas nüüd tohib suitsetada? - Muidugi, jah.

Newporti filtersigaretid.

See türkiissinine pakk, mille keskel poolkuu,

meenutas mulle alati mõnusaid aegu.

Ta süütab sigareti,

see esimene naudinguga tõmmatud pahvakas väljub ta suust

ja mina mõtlen: „Kui pidulik.“

Kõik mu ema teatrisõbrad suitsetasid.

Ma ei mäletagi ühtegi täiskasvanut, kes ei suitsetanud.

Nägin öises taevas kõiki tähti.

Nii mulle vähemalt tundus, kui aknast välja vaatasin.

„Nii ilus. Miks inimesed lennukites ei ela?“

Meenutasin, kuidas ma kodus mõnikord hilisõhtuti

voodis lamasin ja üle maja lendavate lennukite undamist kuulasin.

Need olid ilmselt lahkunud Newarki või LaGuardia lennujaamast.