Whitmer Thomas: Terminal Crew of Dudes

Kasvasin üles rulaga sõites.

Jah, rulatan praegugi. Mis on veider, sest olen üle 30.

Veider, sest võin lihtsalt veeta tunde silla all rulapargis

ja kui ringi vaatan,

siis saan aru, et veedan aega kamba

14-aastaste poistega.

TIM ROBINSON ESITLEB

Mina ja kamp noori... tavaliselt palja ülakehaga poisse.

Valmis?

Rulatajad filmivad alati üksteise trikke.

Mõnikord paluvad nad mul ennast filmida.

Ausalt öeldes on mu telefon 14-aastaste poiste pilte täis.

Hakin brokolit, hakin brokolit.

Märkasin, et rulatajad teevad alati üht asja, kui nad haiget saavad.

Nad ei tunnista seda.

Neil võib veri ojadena voolata,

nende semu astub ligi:

"Appike, mis juhtus? On sinuga kõik korras?"

Ja nad vastavad: "Pole häda midagi. Pean korraks tuppa minema.”

On okei öelda, et sa said haiget.

Hei-hei.

Lapsena mul väga vedas. Ma ei olnud osav rulataja.

Vahepeal oli meil rahaliselt keeruline.

Iga kord, kui ma rulatama läksin, siis ema ütles:

"Ära täna ennast vigasta. Meil ei ole tervisekindlustust."

Mulle see sobis,

sest kui mu semud ütlesid: "Täna pead laskuma

rulapargi kõrgeima renni tipust."

Siis vastasin: "Väga äge oleks, aga mul ei ole kindlustust."

Päris äge.

Anna minna.

Täna õhtul nende tulede vihus ma proovin

Liiga vana nooruslikuks ängiks Ja see tobe helk mu silmis

Oo, meeleheide

Heakskiitu otsides Meelelahutajat teeseldes

Tunnen end kui hull ja haletsusväärne

Ja kui raskeks läheb Kaotan kogu oma väärikuse

Täna õhtul

Selles valgusvihus

Ja mu silmis on see tobe helk

Jah, ma püüan

Teie pärast

Ma püüan väga kõvasti

Ma püüan väga kõvasti

Ma püüan väga kõvasti

Teie pärast ma püüan kõvasti

Alati

Püüdmine jääb kuriteoks, varjatuks Mõtted hiilivad mu pähe

Kui on vaikne, tee järele Sir Michael Caine'i

Inimesed, isand Wayne Tahavad vaid näha maailma põlemas

Tahavad vaid näha maailma põlemas

Oo! Mu eks ütles Et olen haigena lahedam

Ja ma tunnen end nii haigena Ma ei saa sinna parata, tahan karjuda

Ma tahan karjuda!

Erandit ei saa murda, ei saa murda erandit

Kui närin nätsu Panen terve paki korraga suhu

Muidu ma ei tunne maitset Kui ma lastega mängin

Lähen naljaga tihti liiga kaugele

Ja ajan nad täiesti endast välja

Sest ma püüan

Teie pärast ma püüan väga kõvasti

Ma püüan alati kõvasti

Kui ma olin noor

Rääkisin terve aasta nagu Tom Green

Siis kui mu mõlemad vanemad Olid võõrutusravil

Ma arvan, et annan endast parima

Sa ei tegele kunagi asjadega, mis on päris

Mu eks ütles, et olen haigena lahedam

Tehke aplaus mu bändile.

Me kasvasime Alabamas koos üles.

Tunneme üksteist terve elu.

See siin on mu parim sõber Jeramy.

Seal on mu parim sõber Clay.

Ja seal on mu parim sõber Budd.

Tegelikult Budd ei kasvanud Alabamas. Me ei kasvanud temaga koos üles.

Ta on pärit Californiast. Ta on rannikult pärit snoob.

Olen teda tundnud vaid 18 aastat. Ta on mulle sisuliselt võõras

ja ma ei tea, mida ta täna siin teeb.

Pean sind üheks parimaks sõbraks.

-See teeb haiget. -Käi kanni.

-Ma vihkan sind. -Olgu.

Ja nüüd suur aplaus. Minu suur vend Johnny.

Ta on tõeline jurakas. Vaadake. Tõeline jurakas.

Ma väga-väga tahaks olla lahe.

Ma teen kõik, mis võimalik, et lahe olla.

Ma püüan osta õigeid riideid, kuulan õiget muusikat.

Oleks nii äge olla maailma kõige lahedam tüüp.

Kõige ägedam tüüp üldse on selline "LOL-tüüp".

Kas tunnete seda sorti tüüpe?

LOL-tüüp on sihuke mees,

kellele sa saadad sõnumiga maailma naljakaima asja.

Ja kuus nädalat hiljem...

ta vastab: "LOL."

Mis on sisuliselt sama nagu: "Mind ei huvita, kas elad või sured."

See on lahe vend.

Selline mees ma tahaks olla, aga see pole mina.

Kui saadad mulle päriselt naljaka sõnumi,

siis ma ei vasta: "LOL."

Ma olen juba su ukse taga ja sa kuuled...

Sest mõni tahab lihtsalt näha maailma põlemas.

See on juba teist korda tänase õhtu jooksul,

kui jäljendan Michael Caine'i.

Suva, kui see on klišee. Ikka on naljakas.

On ju naljakas,

et see on tsitaat "Pimeduse rüütlist",

ja see on üks kõigi aegade suurimaid filme,

lavastajaks Christopher Nolan,

kes on üks kõigi aegade võimsamaid lavastajaid,

ja ta ei julgenud öelda Michael Caine'ile:

"Kuule, Michael Caine, äkki teeksid selle repliigi uuesti,

sest me tahaks seda treileris kasutada

ja keegi ei saa aru, mida pekki sa ütled."

Ja ikkagi suutis Michael Caine öelda vaid...

Eks ma pean sellega elama.

On vist üsna selge, et jäljendada oskan ma ülihästi.

Ma võin keda iganes järele teha.

Mul on vaja teada su eesnime ja millega tegeled,

ja ma jäljendan sind täiuslikult.

Kui teile sobiks, siis tahaksin seda täna proovida.

Kas sobib, kui proovin teid jäljendada?

Mul on vaja vaid teada su eesnime ja millega tegeled.

Ma jäljendan sind täiuslikult.

Olen Ian ja kirjanik.

Mu nimi on Ian, olen kirjanik.

Vabandust, Ian, sa kõlad tüütult.

Peaks olema üsna selge, et mind kasvatasid sõltlased.

Aga pole hullu. Kahjuks jõi mu ema ennast surnuks.

Mõtlesin, et panen esimesele lapsele tema auks nime.

Jah, panen oma esimesele lapsele nimeks AA.

-Kas saame korraks rääkida? -Jah.

-See polnud hea, eks? -Jah.

-Saab ju ka paremini? -Jah, püüan paremini.

-Teeme nii. -Hästi. Olgu.

Edaspidi ma püüan paremini.

Sõltlase lapsega võib minna nii- või naapidi.

Sinust saab kas lahe mõistatus või üks piiksuv lollpea.

Ma lasen teil otsustada, kumb mina neist olen.

See on minu jäljendus...

tõsisest folkmuusikust, kelle suupill

on natuke liiga kaugel.

Tegelikult polegi vaja seda teha. Seletasin päris hästi.

Oma peas olen kõva vend Persega lõua otsas ja seksikate silmadega

Võidaksin võidujooksu, kui viitsiks Aga ma lihtsalt ei viitsi

Üksi olles ei tunne ma üksindust Oma minimalistlikus postmodernses kodus

Mu kuulsad sõbrad lasevad Mul järjekorras ette trügida

Ja ma olen, olen, olen päris lahe tüüp Just nii!

Vaatan filmi "Buffalo '66"

Riides käin kui River Phoenix

Kerouac ja Wim Wenders Times Square ja David Byrne

Kas surnud on päriselt surnud Kui nad sulle ikka veel närvidele käivad

Ma kirjutasin käsiraamatu Kuidas ära eksida

Ma ei pelga hämaraid radu Nagu paanikat Needle Parkis

Aga oma toas säran nagu väike täht

Liblikabeebi oma kookonis

Ja mind ei huvita, aga küsin ikka

Küain, küsin, küsin nagu küsitakse

Kas olen ekstsentrik või lihtsalt tropp?

Tõmbame suitsu, ajame lolli juttu Kaome sinitaeva avarustesse

Lolli lollitada saab ainult loll

Kes usub, et lollitab sind

Ma arvan, et sa tahad mind tagasi

Sest ma olen ainus, kes sind naerma ajab

Vihkan su kunsti, kuni minu oma kiidad

Ja ma olen, olen, olen päris lahe tüüp Nii on!

Anna minna, Clay!

Viimasel ajal mõistan Et mu kurbus on nähtav

Minevikus pole midagi Mida tahaksin teisiti teha

Sa ei murdnud mu südant Kallis, ma ei igatse sind

See on tõsi, tõsi, tõsi

Ma olen alati tahtnud kellekski saada.

Väiksena olin jõulukooris,

ma seisin poodiumi serval

ja etenduse lõpus laulsime: "Maga, patuste rõõm!"

Siis kargasin poodiumilt maha ja lisasin: "Palju aastaid sulle!"

Õpetaja vaatas: "Misasja?"

Ja ma vastasin: "Ma tahan staariks saada."

Sest ma olin nii kade nende laste peale, kes said staarid olla.

Mäletan, kui mu ema esimest korda

mulle Hansonite muusikavideot näitas.

Mäletan, et ütlesin: "Ma tahaks, et need lapsed oleks surnud, ema.

Ma tahan, et nad oleks surnud.

Ma tahan, et nad sureks. Vägivaldset surma, ema."

Tegelikult olin ma lihtsalt kade.

Sest nad olid tõeliselt lahedad

ja nad kõik laulavad nagu multifilmi rosinad.

Ma tahtsin ka selline olla, eks? Tahtsin ka nende moodi olla.

Johnnyl on poeg nimega Ronin. Ta on väga hea isa.

Tal on poeg, kes käib alles algklassis.

Ja ta on lahe laps,

aga mõnikord ma muretsen, et ta on nagu mina,

siis kui mina olin veel laps.

Iga kord, kui käin Alabamas ja teda näen,

siis ma vaatan teda natuke nagu Forrest Gump

vaatab filmi lõpus oma poega.

Teate, kus ta on nagu...

"Kas ta on nagu mina?"

Ja Jenny vastab: "Ei, ta on täitsa normaalne."

Veider koht filmis. Ootamatu pööre.

Roninist vist minusugust ei saa, sest tema oskab

oma suu lahti teha, nagu mina kunagi ei osanud,