Двенадцать стульев (The twelve chairs / Mười hai chiếc ghế / 十二把椅子)

12 TOOLI

1. OSA JÄÄ HAKKAS LIIKUMA

1927. aasta suvel kell 11.30 saabus Tðmarovka küla poolt Stargorodi linna üks noormees.

Onu, anna 10 kopikat! Anna 10 kopikat!

Onu, anna 10 kopikat. Sinuga räägitakse!

Võib-olla anda sulle ka selle võti, mis avab korteri, kus raha asub? - Ei.

Noormees luiskas. Polnud tal ei raha, võtit ega korterit.

Tal polnud midagi hinge taga. Ta nimi oli Ostap Bender.

Milles asi? Kes te selline olete?

Kas midagi on korrast ära?

Te teate ise kõike suurepäraselt. - Äkki läheksime poodi ja selgitaksime.

Selgitama hakkame teises kohas.

2. SOTSIAALSE HOOLEKANDE MAJA.

Lubage suitsule tuld!

Isake, kas teie linnas peigmehi on vaja? Kas teil pruute on?

Mõnele on mära ka pruut. - Rohkem küsimusi pole. Aga kas selles majas pruute on?

Siin on riiklik vaestemaja. Vanamutid. Täieliku pensioni peal.

Selge. Need sündisid enne ajaloolist materialismi. - Sündisid siis, kui sündisid.

Kuule, papi, poleks paha veidi veini rüübata. - Eks kostita siis! - Palun!

Lähme!

Ma ööbin siis sinu juures? - Jää siia kasvõi elama, kui hea inimene oled.

Aga mis siin vana reþiimi ajal oli? - Härra elas siin.

Ippolit Matvejevitð Vorobjaninov. - Pursui?

Ise oled pursui. Aadlipealik.

Proletaarlane, tähendab. - Ise oled proletaarlane! Ütlesin ju, et aadlipealik.

Politseiülem ise andis talle au.

Soovid talle, näiteks, uue aasta puhul õnne, tema annab kolmeka.

Lihavõtete ajal viskab jälle kolmeka.

Lubas mulle medali muretseda.

Nii ütleski: "Sina, Tihon võid end juba medalimeheks pidada!"

Ei jõudnud.

Aga kas tänapäeval kojameestele ka medaleid antakse? - Antakse.

Tulen.

Tulen, tulen...

Härra! Pariisist!

Tere, Tihon! Ei tule ma Pariisist. Mis sulle küll pähe on löönud?

Kuigi siin pole Pariis, aga astuge ligi, olge lahke!

Ma ei tule Pariisist. - Tore on.

Muidugi ei tule te Pariisist. Te tulite Kologrivist oma surnud vanaemale külla.

Mu perekonnanimi on Bender, äkki olete kuulnud? - Ei ole.

Nojah, kuidas saakski Pariisis kuulda Ostap Suleiman Berta Maria Bender bei nime.

Berta Maria Bender bei... Mingi jamps!

Ma ei tulnud Pariisist. - Imetore!

Te tulite Morðanskist.

Pariisis on vist soe? - Ma hakkan parem minema.

Teil pole vaja kiirustada. GPU tuleb teile ise järele.

Ma ei mõista teid. - Kohe hakkate mõistma.

Istuge! Kiiresti!

Millisest piirist te üle tulite? Poola? Soome? Rumeenia?

Ausõna, ma olen Nõukogude kodanik. Võin teile passi näidata. Palun!

Kaasaegse trükitehnika taseme juures on Nõukogude passi valmistamine käkitegu,

nii et sellest pole mõtet rääkidagi.

Niisiis - punkt a: on olemas emigrant, kes tuli Pariisist kodulinna tagasi.

Punkt b: emigrant kardab, et ta tiritakse GPU-sse.

Ma olen teile juba tuhat korda öelnud, et ma ei ole emigrant!

Aga kes te siis olete? Ja miks te siia tulite?

Ma tulin asju ajama. - Milliseid asju.

Isiklikke asju. - Eh teid! Isiklikke asju!

Ja pärast seda te räägite, et pole emigrant?

Noh, kas tunnistate kõik üles või keerutate edasi?

Olgu!

"Lõppude lõpuks on abiliseta raske," arutles Ippolit Matvejevitð.

"Aga ta paistab suur suli olevat. Sellisest võib kasu olla."

Olgu. Räägin teile kõik ära.

N. maakonnalinnas, kus endine aadlipealik perekonnaseisuametis töötas,

oli nii palju juuksuritöökodasid ja matusekontoreid,

et näis, nagu sünniksid inimesed selleks, et lasta endal habet ajada ja kohe surra.

Kiiremini! Sureb!

Oh, Issand küll!

Võtsin pihile. Puhas hing. Koguge mehisust, Ippolit Matvejevitð!

Ippolit! - Minge, minge!

Ippolit, pean avaldama teile tähtsa saladuse.

Mäletate meie külalistoa garnituuri Stargorodis? - Väga hästi mäletan.

Diivan, tosin tooli. - Tooli istmesse õmblesin ma oma briljandid.

Millised briljandid? Kas neid siis läbiotsimisel ära ei võetud?

Ma peitsin briljandid tooli sisse. - Teie briljandid?

Miks te neid mulle ei andnud?

Kuidas ma võisin briljandid teile anda, kui te mu tütre varanduse läbi prassisite!

Panna tooli sisse 70 tuhande eest briljante, teadmata, kes sellel istuma hakkab! See on...

Õhtukell, õhtukell... - Fedja, mis sul on?

Teda kuuldes hing on hell...

Issand! Mida sa endaga teinud oled, ah?

Kuula tähelepanelikult! Aga ära kellelegi räägi!

Mulle pihtis praegu Vorobjaninovi ämm.

Ta teatas mulle, et nende majas Stargorodis peitis ta ühe tooli sisse oma briljandid.

Ta pärandas need briljandid mulle. - Sulle? - Mulle.

Varsti hakkame uutmoodi elama. Asutame küünlavabriku ja veel üht-teist.

Briljandid!

Leian üles! Kindlasti leian üles!

Kivikesed on maitsekalt valitud. Arvan, et kogu see muusika maksab oma 150 tuhat.

Kas tõesti nii palju? - Mitte vähem.

Aga teie, seltsimees Pariisist, sülitage selle peale!

Kuidas? - Süljega.

Midagi ei tule välja. - Kuidas nii? - Teie garnituur on ammu ahjudes ära põlenud.

Rahu! Rahu!

Ma võtan selle asja käsile.

Muide, me peame lepingu sõlmima.

Aarde realiseerimise korral saan mina kui tehniline juht 60 protsenti.

See on röövimine päise päeva ajal! - Aga kui palju teie mõtlesite pakkuda?

Noh, võib-olla 5 või siis 10 protsenti.

Te tahate, et ma töötaksin tasuta.

Ja annaksin teile veel võtme, mis avab korteri, kus raha asub.

Sellisel juhul vabandage! Arvan, et saan oma asjadega ka üksi hakkama.

Sellisel juhul vabandage, aga arvan, et saan teie asjadega ka üksi hakkama.

Kelm! - Kuulge, härra Pariisist, kas teate, et teie briljandid on juba peaaegu mu taskus.

Ja teie huvitate mind vaid sellepärast, et ma tahan teie vanaduspäevi kindlustada.

20 protsenti. - Ja minu lobi.

25. - Ja korteri võti.

30 protsenti. - Olgu siis pealegi.

Austusest teie aadliseisuse vastu olen nõus töötama mingi näruse 40 protsendi eest.

See teeb ju 60 tuhat!

Kuulge, te olete küllaltki alatu inimene. Armastate raha rohkem kui vaja.

Kas teie siis ei armasta raha? - Ei.

Aga milleks teile siis need 60 tuhat? - Põhimõtte pärast.

Noh, kas jää hakkas liikuma? - Suli! - Mida?

Hakkas liikuma. - Jää hakkas liikuma, härrad vannutatud mehed!

Paraadi juhatan mina.

Tere hommikust, pealik! Mul on häid uudiseid.

Esimene tool on leitud. - Jumal küll!

Tool on siinsamas, teie endistes eluruumides.

Lõpetage oma hommikune tualett ja asume asja juurde!

Mina olen valmis.

Hulluks olete läinud või? - Aga milles asi?

Vaadake!

Mu Jumal! Mis see siis on?

Mu Jumal! Mulle kinnitati, et see on radikaalne must värv. Salakaup!

Kogu seda salakaupa tehakse Odessas, Deribassovskaja tänaval.

Mu Jumal! Mida teha? Mida küll teha?

Värvime üle. Värv "Najaad."

Värvib juuksed imeliselt kastanpruuni värvi. - Mis te räägite? - Jah.

Muljetavaldav! Lihtne, aga maitsekas.

Aga Nõukogude Venemaal pole selliste karvadega soovitav elada. - Miks?

Tuleb maha ajada. - See pole võimalik!

Siis istute kogu elu kojamehekambris, aga mina lähen toolide järele.

Ajage maha!

Te võlgnete juuksuriteenuste eest 2 rubla. - Nii kallis? Igal pool võetakse 40 kopikat.

Konspiratsiooni eest, seltsimees feldmarssal.

Noh, ongi valmis. Nõrganärvilistel palutakse mitte vaadata!

Stargorodi 2. vanadekodu juhataja oli häbelik näppaja.

Kogu ta olemus protesteeris varguse vastu, aga varastamata jätta ta ei saanud.

Ta varastas ja tal oli häbi. Ta varastas pidevalt ja tundis pidevalt häbi.

Maailm polnud veel näinud nii sinisilmset varganägu nagu Aleksander Jakovlevitð.

ANNAD VÄRVILISE METALLI VANARAUAKS - AITAD ÜHISKONDA!

PUHKPILLIORKESTER - TEE KOLLEKTIIVSE LOOMINGU JUURDE!

Tiiskandid, vaiksemalt!

Kokuðkina, vaiksemalt!

Öelge, kes siin juhataja on? - Milles asi, seltsimees?

Esitate rahvaste laule? Huvitav. Mina olen tuletõrjeinspektor.

Väga meeldiv, seltsimees. - Noh, vaatame siis ruumid üle.

Palun!

Kas selles toas priimuseid ei põletata?

Kokuðkina! - Oi Jumal küll!

Ei, ei. - Ahje või muud sellist? - Ei.

Lähme edasi! - Palun!

See on meie magamistuba. - Selge.

Kas suitsulõõre puhastatakse regulaarselt? - Jah.

Ahjud on korras? - Täiesti.

Lähme edasi!

Kas see on uus partii vanaeitesid? - Need on orvud.

Tsaarireþiimi raske pärand?

Seltsimees inspektor, palun, tulge ja maitske, mida Jumal on andnud.

Sellel päeval oli Jumal andnud pudeli subrovkat, sissetehtud seeni,

musta kalamarja, eelroa heeringast, ukraina borði

kana riisiga, puuvilju ja samas vaimus edasi.

Joon teie kommunaalmajandi terviseks! - Tänan teid.

Head isu! - Tänan.

Muide, miks on teie kefiiriasutuses nii kehv inventar?

Pole isegi millegi peal mugavalt istuda. - Kuidas nii? - Mis te nüüd!

Punanurgas on inglise tool. Räägitakse, et see on veel vanast sisustusest pärit.

Ainulaadne asi!

Täna hommikul oli tool veel siin. Kuhu ta võis küll jääda?

Täpselt nii! Siinsamas seisis.

Kurb lugu, neiukesed.

Toolid kaovad teie majapidamisest kõige saladuslikumal moel.

See on lihtsalt naljakas! - Lähen vaatan magamistubadesse.

Üks mu tuttav müüs ka riigi mööblit.

Aga mulle tunduvad teie alusetud süüdistused lausa veidrad.

Noh, abordi ohver, kellele sa tooli müüsid?

Nüüd mõistis Paða oma üleloomuliku vaistuga, et teda hakatakse peksma,

võib-olla isegi jalgadega.

Ma ei tea, nägin teda esimest korda.

Esimest korda? - Jumala eest. - Jah?

Ma peksaksin sul larhvi segi, aga Zarathustra ei luba.

Kao kus kurat!

Üks hetk!

Mis nüüd? Altkäemaksu andmine ametiisikule teenistuskohuste täitmisel.

Paragrahv 114 Kriminaalkoodeksi järgi. Häbi!

Röövitakse! - Lubage!

Lubage! - Karauul!

Isake! - Ippolit Matvejevitð!

Nii et teie, püha isa, jahite minu varandust? Väga ilus!

See pole teie varandus. - Kelle oma siis? - Natsionaliseeritud. - Kelle poolt?

Töörahva poolt. - Ah, tööliste ja talupoegade poolt?

Jah. - Äkki olete te, püha isa, parteilanegi?

Võib-olla olengi. - Ah et "võib-olla"?

Noh, kas leidsite? Te olete aferist!

Löön teil näo üles, isa Fjodor! - Niipaljukest!

Sellel külmal õhtul otsustati kogu ettevõtmise saatus.

Kui õnnestub hankida orderid, mille järgi jaotati Vorobjaninovi mööbel,

võis ürituse lugeda õnnestunuks.