Dickinson

Emily Dickinson sündis 1830. aastal Massachusettsi osariigis Amherstis.

Ta elas kogu elu oma isa majas.

Elu lõpuosas lahkus ta harva oma toast.

Tema luuletusi ei avaldatud, välja arvatud mõned anonüümsed värsid.

Luuletused leiti pärast tema surma.

Kõige kummalisemad ja lummavamad luuletused, mis on iial kirja pandud.

Ligi 2000 luuletust, toatüdruku kohvrisse peidetud.

Hm...

Emily!

Emily, ärka!

Oeh!

Sa pead kaevul käima.

Kell on neli hommikul, Lavinia.

Ma kirjutan.

Ema ütles, et pead. Mina käisin eile.

Miks Austin ei lähe?

Austin on poiss.

Täielik jamps.

ET MINA EI SAAND PEATUDA

Et mina ei saand peatuda - Surm peatas...

Peatas...

Seda vett oli tunni aja eest vaja.

Kuhu sa jäid?

Emily, ämbrid on pooltühjad.

Sa loksutasid kõik maha.

Sa oled täiesti kasutu tüdruk.

Võtame parem teenija.

Ainult üle minu laiba.

Meil on kuus hobust, ema. Jaksame ka teenija võtta.

Võta, Vinnie. Lill.

Mulle?

Kui teie isa minuga abiellus,

ütlesin, et ta saab parima koduperenaise Hampshire'i maakonnas.

Ei, kogu Uus-Inglismaal.

Ma rügan pigem sõrmed verele, kui teenija võtan.

Ja teid, tüdrukud, kasvatan ma samas vaimus.

Mina ei taha...

Kunagi saab sinust hea koduperenaine, Emily Dickinson.

Mine nüüd riietuma.

Veel üks härrasmees tuleb sind vaatama.

Härrasmees?

Ema, ei!

Sellest mehest võib saada sinu abikaasa.

Nii romantiline.

Ära tembuta nagu eelmine kord.

Ma tõin ohvrianni.

Sa pillasid vaesele mehele surnud hiire sülle.

Jah.

Kassi kombel.

Sa pole kass, Emily.

Ei.

Traagiline küll, aga olen naine.

Need saiakesed on kosilasele.

Miks minul kosilasi ei käi?

Sest ma ei taha sind mehele panna. Sa oled kodutöödega osav.

Ma pean vanapiigana surema, sest oskan kaevul käia?

Elu pole õiglane, Lavinia.

Tere.

Emily, ära tee nii.

Hei, Emily.

No kuulge!

George.

Hei.

Kas te tunnete juba minu tütart?

Ema, see on George Austini kirjandusklubist.

Me hängime kogu aeg.

Nojah, ma rääkisin just George'ile...

...kui suurepärane abikaasa sa oleksid.

Kui kasinalt ja pedantselt sa kõiki oma kohustusi täidad.

Oo jaa, ma olen hea leid.

Istu daamilikult.

George, kas ma saaksin sinuga väljas rääkida?

Muidugi. - Tore.

Ema, me läheme verandale. Püüa mitte luurata.

Nojah.

Sa tead ju, et ma ei abiellu sinuga?

Ära iial ütle iial, Emily.

Nagu sinu luuletuses. "Ma elan Võimaluses".

Ilus.

Mulle meeldib mu tsiteerimine.

Miks sa minuga ei abiellu?

Sa ei mõista. Ma ei abiellu kellegagi.

Sinu ema on teist meelt.

Mul on siin ilmas üks eesmärk:

saada heaks kirjanikuks.

Mees teeks sellele lõpu.

Mina mitte. - Mm.

Seda ütled sa praegu.

Aga vähehaaval sa teeksid seda.

Ma olen sinusse meeletult armunud.

Paha lugu. - Kas sul on keegi teine?

Jah, tegelikult küll.

Kes ta on? Ma tapan ta.

Sa ei saa teda tappa.

Ta on Surm.

Mida?

Ma olen Surma armunud.

Ta viib mind igal öösel tõllaga sõitma.

Ta on tõeline džentelmen.

Kuradi seksikas.

Sa oled täitsa kiiksuga.

Miks mind sinu poole tõmbab?

Ma teeksin sinu heaks kõike.

Noh, ühte asja võiksid sa tõesti teha.

Mida?

Sa oled ikka kirjandusajakirja toimetaja?

Kaastoimetaja.

Aga jah.

Ma tahan, et sa selle avaldad.

Hõu.

Olgu peale. Kas sa lubad mul viimaks oma luuletuse ära trükkida?

Ma pole kindel, et see on valmis, aga jah...

Oivaline ajastus. Uues numbris ongi pisut ruumi.

Nihverdan selle sisse.

See läheb homme trükikotta.

Homme? Tõesti? - Homme.

Emily Dickinsoni nimi saab kõigile tuntuks.

Olgu, aga oota.

Mis on?

Minu nime ei tohi trükkida.

Miks mitte?

Sest minu isa ei kiida naisautoreid heaks.

Ole nüüd.

See on rumal.

Sa oled geenius, Emily. Selle peab ta heaks kiitma.

Kas sa ei võiks panna alla minu nimetähti või Anonüümne?

Ei mingil juhul.

Sa väärid tunnustust.

Ja sa peaksid isale vastu hakkama.

Tead mis?

Tee seda. Päriselt.

Avalda see minu nimega ja puha.

Aitäh, George.

Iga kell, prl Dickinson.

See oli katastroof.

Jah, Emily.

Rikkusid jälle kõik ära.

Ei rikkunud. Ma nägin neid suudlemas.

Suudlemas?

Issand, mis sul viga on?

Ise sa riputad mind nendele meestele kaela.

Ei riputa.

Riputad küll. See on alandav.

Sa sokutaksid mind ka lesele või sandile. Igaühele, kes mu võtaks.

Terve Amherst teab, kui väga sa tahad minust lahti saada.

Mis kära see olgu?

Ema püüab minust jälle lahti öelda.

Mina abiellusin 18-aastaselt, Emily. Sul on viimane aeg mees leida.

Ja välja kolida?

Jah, seda abielluvad tüdrukud teevad.

Miks kedagi ei huvita, kas mina leian mehe?

Minu poolest ei pea Emily kellegagi abielluma.

Aitäh, isa. - Mm.

Issand, vähemasti keegi siin ei ürita mind välja visata.

Nii et sa lubaksid tal surmatunnini meie majas elada?

Niisama logeleda? - Ma teen nii mõndagi.

Mida näiteks?

Mina leidsin need linnupesad.

Naised, laske nüüd jalga,

et ma saaksin rahus oma piipu ja ajalehte nautida.

Hea küll.

Meil ongi aeg kööki tagasi minna.

Tüdrukud, tulge kaasa.

Kas ma pean?

Sul on halb suhtumine, neiu.

Ma ei taha ööpäevaringselt kodus rühmata.

Mida sa selle asemel teeksid?

Ma lihtsalt... mõtleksin.

Las ta puhkab, ema.

Ei hullu.

Aitäh, papa.

Sa oled mu kangelane.

Sulle meeldib alati tema poolt olla.

Küll sa veel kahetsed. Ta on metsik.

Ta ei oska kombeka neiuna käituda

ja ta tõukab meie pere hukatusse.

Kuidas kärab, õeke?

Niisama, vennas. Tšillin.

Kuulsin, et veel üks kosilane sai korvi.

Jah, ta ei läinud mulle peale.

Abielust rääkides on ka minul uudis.

Mis uudis?

Ma palusin Sue kätt.

Ja ta nõustus.

Jah!

Jah!

Mida?

Sa ei tohi Suega abielluda!

Miks mitte? - Austin, ta on mu parim sõber.

Emily, ära kohe pöördesse mine.

Vale aeg.

Sue õde Mary suri ära.

Mida?

Aga tema oli neist kahest tervem.

Ma tean. Aga kui tüüfusesse jäi, siis suri nagu kõik teisedki.

Issand. Vaene Sue.

Jah, nii et austa tema olukorda, eks ole?

Sa ei pea manitsema mind mu parimat sõpra austama.

Austa naist, kellest saab minu abikaasa.

Et mina ei saand peatuda - Surm peatas.