Where'd You Go, Bernadette

KUHU SA KÜLL KADUSID, BERNADETTE?

Oled kuulnud,

et aju on allahindlusmehhanism?

Ütleme, et keegi kingib sulle midagi.

Teemant-kaelakee.

Avad paki ja see meeldib sulle väga.

Algul oled väga õnnelik,

järgmisel päeval oled ka õnnelik,

aga juba veidi vähem.

Aasta pärast näed keed

ja mõtled: „Ah, see vana asi.“

Ja kas sa tead, miks su aju asju alla hindab?

Ellujäämise huvides.

Valmisolek uuteks kogemusteks,

mis võivad tähendada ohtu.

Kas poleks tore,

kui saaksime sellest loobuda,

sest mõõkhambulised tiigrid

ei varitse meid enam eriti tihti?

See on nagu projekteerimisviga,

et meie aju vaikimisi seaded

tegelevad ohtude ja ellujäämise,

mitte rõõmu või väärtustamisega.

Ma arvan, et see empsiga juhtuski.

Ta keskendus nii kõvasti

ohusignaalide märkamisele,

et tema allahindlusmehhanism

unustas näha kõike head ta elus.

Ja võib-olla paps ei näinud enam

empsis teemantkaelakee omadusi.

VIIS NÄDALAT VAREM

Tead ka, millist jõudu see mult nõuab?

Et su soov internaatkooli minna

murrab mu südame?

Kui sa ei taha, et ma internaati lähen,

siis sa poleks pidanud sellest

– nii toredat muljet looma. – Jah, just.

Nii et see on minu süü.

See ei lae mu trenniprogrammi.

– Käes. – Mäletate oma lubadust,

et kui mul on põhikoolis kõik viied,

siis võin lõpukingiks saada,

mida iganes soovin?

Ma...

Kas me lubasime seda?

Ma arvan, et see võis olla

ponijutu peletamiseks.

Seda ma tahtsin siis, kui olin väike.

Nüüd tahan midagi hoopis muud.

– Tahate teada, mida? – Ma ei tea. Tahame või?

Kas see sisaldab kodust lahkumist?

Perereisi Antarktikasse!

Peame minema jõuluvaheajal.

Nagu kuu aja pärast?

Jah. Muidugi, sest seal on siis suvi.

Enam-vähem ainus sobiv aeg sinna minna.

Ponid on armsad. Võib-olla nendega

polegi nii palju tüli kui me arvasime.

Noh, emps, mis sa kostad?

Kas see pole mitte sinu jaoks töö mõttes

halb aeg?

Me õpime Antarktikat koolis.

Olen lugenud kõiki maadeuurijate päevikuid

ja teen lõputöö Ernest Henry Shackletonist.

Praegu on hea aeg sinna minna

enne kui järjekordne jääkiht mureneb

ja kogu värk üles sulab.

Isver, ma ei suuda uskuda,

et kumbki teist pole veel ei öelnud.

Ootasin, et sina ütleksid.

Sa vihkad reisimist.

Ootasin, et sina ütleksid.

Sa pead ju tööd tegema.

Issaristike, vastus oli jah.

– Me lähme! – Oot-oot.

Oli see ikka jah?

Näib nii.

Tänu paragrahviväänamisele.

Lugesin kunagi, et delfiinidel

on keeruline ühiskondlik kord,

liitude, vaenlaste,

kubjaste ja värbajatega.

Peaaegu nagu maffia. Või siis keskkool.

Nad isegi võitlevad vahel

ja taovad üksteisele sabaga vastu pead.

Miks kõik arukad olendid organiseeruvad

veidraisse ühiskondlikesse struktuuridesse?

Galer Streeti koolis teeb kõike Audrey.

Ta lõi Erinevuste Nõukogu.

Korraldab Lastemaratoni.

Leiutas Pontšikud Papadele.

Emps pakkus end kord

eelkooli abiks,

kuid ma arvan, et teised delfiinid

virutasid talle piki pead.

Veel üks võimalus on paar siga.

– Siga? Tõsiselt? – Jah.

Need juuriksid nädalaga välja

nii murakad kui veel üht-teist.

Saab teid kuidagi aidata?

Oi, tere, Bernadette.

Ma ei teadnudki, et sa oled kodus.

– Näib nii. – Jah.

Loodan, et sa ei pane pahaks. Kutsusin Tomi.

Ta on põldmurakatõrje spetsialist.

Olin oma aias, kärpisin igihaljaid taimi

ja istutasin talveks veidi värve,

valmistudes Galer Streeti brantšiks,

mille ma loodetavate õpilaste vanemaile korraldan.

Oled oma e-posti lugenud?

Ei, kui see minu teha on.

Jah. Murakad ajavad juuri müüri alla.

Seda tuleb siin tihti ette.

Neil on juuresüsteem nagu bambusel,

– tungib igale poole. – Jah. Tungib.

Püüame välja mõelda,

mida oleks hea sellega ette võtta.

Võtke.

Olen Tom.

Bernadette Fox.

Visiitkaarti pole.

Ühel hommikul olin oma kompostihunnikus

ja nad praktiliselt ründasid mind.

Nad küündivad mitte ainult komposti,

vaid ka juurvilja-kõrgpeenardesse,

kasvuhoonesse, nagu nägite,

isegi mu vihamussitünni.

Nojah, selleks, et sellisest hulgast lahti saada,

– sellisel nõlval... – Ma ei tahaks kasutada

– midagi mürgist. Herbitsiide või midagi. – Nii.

Ja kui te ei taha kasutada sigu...

Siis ma kasutaksin

CXJ Hillside Side-Arm Thrasherit.

Mul endal seda pole. Peaksin rentima.

Kena, kasutan meeleldi Tomi...

kõigis murakaeemaldusasjus.

Saime vist ühele poole.

Rõõm kohtuda, madam.

Aitäh.

Varsti?

Kõik sead arreteeritakse kui sissetungijad.

Kallis Manjula...

Juhtunud on midagi ootamatut

ja mul oleks hea meel,

kui saaksid teha lisatunde.

Ma ei tea, mis teil Indias praegu kell on,

aga palun...

anna esimesel võimalusel teada,

kas sul on mahti,

sest ma vajan su hindu nõiakunsti

üheks suurprojektiks.

Punkt.

Hea küll, jätan keerutamise.

See on täielik katastroof.

Paistab, et oleme Elgie’ga lubanud Beele

perereisi Antarktikasse.

On miljon põhjust,

miks ma ei taha minna,

peamine neist see,

et reis eeldab inimeste seas viibimist.

Paistab, et pisimaski kruiisilaevas

on 150 reisijat...

mis tähendab,

et olen seal lõksus

koos 147 inimolendiga,

kes ajavad mul põrgulikult närvi mustaks

oma tahumatuse, prügistamise,

pideva hädaldamise, tüütu tühijutu

ja vastikute söögisoovidega.

Või mis veel hullem –

hakkavad mu vastu huvi tundma

ja ootama, et vastaksin reipalt.

Ainuüksi mõte sellele

tekitab mus paanikahoo.

Aga kerge sotsiaalne ärevushäire...

pole ju surmatõbi, eks?

Kui annan sulle kontaktandmed,

kas võtaksid palun enda peale

paberimajanduse, viisad, lennupiletid

ja kõik muu, mida on vaja selleks,

et meid kolme Seattle’ist

Valgele Mandrile toimetada? Küsimärk.

Ja meil on vaja kõike

soovituslikust pakkimisnimekirjast.

Kasuta selleks sama krediitkaarti.

Ahjaa, Manjula, üks väga oluline asi.

Sooviksin kalamehevesti.

Tead küll, sellist,

mis kubiseb lukuga taskuist.

Ja paistab, et mul on vaja eemaldada aiast

mõned põldmurakapõõsad.

Mida varem, seda parem.

Naabri-Audrey roidab mu aias

nagu ise tahab.

Mis komme see olgu! Hüüumärk.

Jäätis?

Jäätis?

Jäätis.

Kuidas sa sinna said?

Aeg järele minna