Dodge City

Kodusõda oli läbi. Sõjaväed läksid laiali

ja riik asus läänt üles ehitama

Kansas, 1866

Siin on 23. post.

Ühe tunni ja 14 minutiga 23 miili.

On see vast tempo. - Vedurijuht püüab rekordit püstitada.

Kahtlen, kas liinisõitudel õnnestub sellist kiirust hoida.

Miks mitte? Kui see rong suudab seda, suudavad kõik.

Kui kolonel Dodge'i uus linn on ikka sinna kiirustamist väärt.

Küll näete. Praegu on see tee lõpp-punkt,

aga juba paari aasta pärast tekitab see rohkem käivet

kui ükski teine Chicagost lääne poole jääv linn. - Loodan nii.

Seda oled sa viis aastat väitnud.

Ja miks mitte? Rajasin selle linna kahe seasulu ja piisoniaediku kohale.

Ja kui suur see nüüd on?

Nüüd peaks seal olema juba kolm piisoniaedikut.

Vaadake, seal on Wichita postitõld.

Nüüdsest hakkame posti vedama meie.

Kuula seda kolisevat teekannu. Juba praegu on toss väljas.

Talle teeme küll ära. - Anna piitsa.

Willie. - Jah, boss?

Ütle vedurijuhile, et kui postitõld meist ette jõuab, on ta vallandatud.

Just nii. Kui see rong aga veel kiiremini sõidab,

lähen mina pigem jala, mulle selline jumalapilkamine ei meeldi.

Pingutab päris tublisti.

Küll me talle ära teeme. - Peame kiirust tõstma.

Seal ta läheb. - Tegimegi ära.

Nägemist. Kohtumiseni linnas.

Härrased, see on Ameerika tuleviku sümbol. Progress.

Raudmehed ja raudhobud. Neist juba jagu ei saa.

Õnneseened. Neil pole teha muud kui süüa ja magada.

Tõsi. Sind eristab nendest vaid sarvepaar.

Ah, ole kuss.

Kuule, Wade, võtame õige paar tükki välja.

Ei, meie viimased piisonid on tapetud.

Raudtee on valmis ja meie leping lõppenud.

Pealegi on meil ju ees väike ärikohtumine. Läki.

Seal on me järgmise kuue kuu leib.

Sellised need auruvedurid siis ongi, nagu ratastel kohvikannud.

Lähme koloneli tervitama.

Tere, kolonel. Kuidas läheb? - Kenasti, poeg.

Varsti kohtume. - Seal näeme.

Dodge, sa tunned Kansases ka kõiki.

Need on meie mehed. Kütivad ehitusmeestele toiduks piisoneid.

See noor iirlane on Wade Hatton, teda kohtasin sõja ajal.

Ta sõdis mässajate poolel, Jeb Stuarti ratsaväes.

Kõikjal käinud, kõike teinud. Selline seikleja tüüp.

Raudtee ehitamiseks on vaja igasugu mehi, mis?

Ei, ainult paari meiesugust iirlast.

Mehed, olge valmis liikuma! - Vaadake, et nahad maha ei kukuks.

Hakkame liikuma. - Ajajad, püsige tihedalt koos.

Ootame sinu märguannet, Jeff. - Hästi, liigume nüüd.

Kes teist on Jeff Surrett? - Mina. Miks küsite?

Ma olen John Barlow, indiaanlaste volinik Kansasest.

Te kolmekesi olete vahi all. - Mille eest?

Ilma loata piisoni tapmise eest.

Need piisonid tapsime me vabal maal, nagu temagi.

Temal on luba ehitustöölisi lihaga varustada.

Kas teil on ka selline luba?

Oled sina sellega seotud? - Nüüd olen.

Pärast seda, kui sain teada, et kütid indiaani territooriumil piisoneid

ja jätad liha päikese kätte roiskuma.

Kui indiaanlased protesteerisid, lasid sa nad maha.

Nii juba terve talv läbi. - Ja sulle jõudis kohale alles nüüd?

Juba varem, aga me pidasime arvestust, mitu looma te tapsite.

Valetad. Kui sa oleksid teadnud, oleksid meid ammu kinni pidanud.

Miks? Palju parem oli lasta sul ja su sõpradel rassida,

nahku töödeldes ja parkides, enne kui vahele jääte.

Sellepärast ootasitegi nii kaua?

Indiaanlastel ongi parem, kui nahad juba müügivalmis on.

Hästi, Hatton.

Kuid ma loodan, et sa jääd Kansasesse kauaks.

Me tahame kõikide nahkade eest täit tasu saada.

Muidugi. Kui meie kanti satute, tulge otsige meid üles.

Hästi, poisid.

Aitäh, Tex. - Soovin õnne.

Aitäh. Sinust on raudtee ehitamisel suur abi olnud.

Päris töö alles algab. Peame selle tasuma panema.

See on juba sinu töö. - Ei ole.

Mul on muud teha. Vaatame edasi lääne poole.

Tahan, et sina asuksid selle linna ülesehitamist juhtima.

Tänan, ei. Lähme tagasi Texasesse, ajame karja te raudteele vastu.

Pealegi, kui jääme siia, muutuvad need kaks tsiviliseeritud inimesteks.

Peame minekut tegema, enne kui ta noa ja kahvliga sööma hakkab.

Vähemalt noaga.

Wade'i siin ei hoia. Temasugune ei püsi iial paigal.

Ta on sõdis Indias Inglismaa vägedes, siis sattus kesk Kuuba revolutsiooni.

Seejärel hakkas Texases kariloomi märgistama, kuni astus sõjaväkke.

Ta on kas aegade suurim rändur või suurim valetaja.

Mul on suur rõõm teile esitleda meest,

tänu kellele see edusamm teoks sai:

kolonel Dodge'i.

Daamid ja härrad,

täna sai kirja tähtis peatükk me ajaloos

ja me tunneme õigustatult uhkust,

et oleme toonud selle raudtee lääne poole edasi.

Ühel päeval, ma usun, et juba lähitulevikus,

on see koht siin kasvanud suureks linnaks.

Linnaks, kus leidub kõike, mis on läänele omane:

ausust, vaprust, moraalsust ja kultuuri,

Hõlmates kõiki tsivilisatsiooni väärtusi.

Kujutlen juba praegu siin suurlinna, milles on kodud, kirikud ja koolid.

Uhket ja üllast linna, millest saab preeria õis.

Linna, mille nimeks...

Mille nimeks... - Jah, kolonel,

mis on teil plaanis sellele suurlinnale nimeks anda?

Mis me sellele nimeks anname?

Nimetame selle mehe järgi, kes selle võimalikuks tegi. Dodge City.

Hästi, olgu siis Dodge City.

Dodge City Kansases 1872. a. Maailma veisekasvatuse pealinn

ja Ameerika piirialade kaubakeskus,

tulvil uudisasukaid, vargaid ja püssikangelasi

Dodge City jõukuse aluseks olid Texase loomakarjad

Selles linnas ei tunnistatud eetikat, ainult raha ja tapmisi

Baar Imperial

Karjaajajate baar

Lõbustussaal

Lõbusa Leedi kõrts

Šerifijaoskond suletud

Andke loomadele kõvasti soola.

Mida rohkem vett, seda rohkem nad kaaluvad.

Kariloomad on tõesti hea äri.

Dodge Citysse tullakse kokku tervest maailmast, eks ju?

Peaaegu, poeg. Hoia mu hobust.

Pidage. Neid loomi me ei transpordi. Kus mu raha on?

Küll saad selle, ära muretse.

Tahan 15 000 dollarit peo peale, muidu me sinu loomi ei vea.

Meil oli kokkulepe.

Ma ei saa joosta panka iga kord, kui rong välja sõidab.

Kui sina mind ei usalda, on teisi kaupmehi, kes usaldavad.

Võib-olla kunagi usaldasid,

aga pärast Sam Chapini ja Kit Sproulliga juhtunut enam mitte.

Nemad usaldasid sind ju ka. Mina aga mitte.

Tulen täna õhtul raha järele.

See raha olgu olla, muidu lasen teid vahistada.

Selliste meestega asju ajades tuleb karm olla.

Neist on palju jamasid. - Küll me nendega hakkama saame.

Hoia mu hobust, olen kohe tagasi.

Kiiret pole, papa, aga too kõik meie osa ära.

Poisid, see on õige koht.

Sa näed kena välja, Ruby. Ilus kleit. - Aitäh.

Õnnemusi. - Sulle pole õnne vaja.

Tõsi. Kuni mul oled sina, ei ole jah.

Minu kord.

Surrett, sind ma otsisingi. - Tere.

Oled valmis minuga kohtuma? - Pidin just raha järele minema.

Ma tulen kaasa. - Äkki ootad natuke? Ajan enne ühe asja korda.

Sobib, aga ära mõtlegi jalga lasta.

See on su viimane võimalus. - Ära muretse.

Kohe ajame sinuga asjad klaariks, sa võta seni keelekastet.

Jack. - Jah, söör?

Vala hr Cole'ile, mida ta tahab. Maja kulul.

Mida te võtate? - Klaasi õlut.

Kohe saate.

Need olid kenad loomad, keda me täna vedasime, mis?

Veelgi parem, kui oleksin ka raha saanud.

Mis mõttes? Kas me pole siis alati maksnud?

Ma olen kuulnud, et mitte. - Kuulad liiga palju loba.

Võib-olla, aga võib-olla ka mitte.

Kas sa nimetad mind valetajaks?

Ma ei nimeta sind millekski, Yancey.

Pigem ei räägikski sinuga. - Käed relvast eemale!

... jäädes ootama surmast ülestõusmist.

Meie isa, kes sa oled taevas, pühitsetud olgu sinu nimi.

Sinu riik tulgu, sinu tahtmine sündigu nii taevas kui ka maa peal.

Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev

ja andesta meile me võlad, nagu ka meie oma võlglastele andestame.

Ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid kurjast. Aamen.

See, et ta niimoodi ära võeti.

See on nii julm, nii tarbetu.

Sa ju lubasid, et ei nuta, ema.

John, kas sa hoolitsed pr Cole'i eest? - Seda pole vaja, hr Orth.

Saan tema eest ka ise hoolitsetud. - Tõsi, Harry.

Nüüd oled sina perepea.

Matus on läbi. Seal te mees on, minge vahistage ta.

Ongi juba tagumine aeg need elajad kinni võtta.

Mida sa enam ootad? Mine. - Ära nügi, tean oma kohust küll.

Terekest, korravalvur. - Yancey,

mul on määrus vahistada sind Matt Cole'i tapmise eest.

Eks anna see määrus siis üle, mida sa veel ootad?

On sul midagi minuga linna tulemise vastu? - On.

Mine aga korravalvuriga kaasa, Yancey.

Aga loomulikult. Läki.

Tulge, poisid, Al. Seadust tuleb ju järgida.

Üks hetk. See on teie tõld.

Pidage. - Pistke ta sinna.

Seadus on minu poolel.

Teeme talle uhke sõidu linnast välja.

Mis mõtet on üritadagi Dodge Cityst korralikku linna teha?

Surretti omad peletavad seaduskuulekad uudisasukad eemale.

Nad suunduvad pigem Wichitasse ja Kansas Citysse.

Ellen, me oleme Ameerika häbiplekk.

Tead, mida New Yorgi ajalehed kirjutavad?

Et Chicagost lääne pool ei ole seadusi ja Dodge'ist lääne pool pole jumalat.

Selles nad väga ei eksigi.

Naisterahval on üpris ebaturvaline siin tänavail käia.

Ja mis puutub lastesse - ma ei tahagi väga, et Lee ja Abbie siia koliksid.

Küll nad hakkama saavad, kui nad pole sama põikpäised nagu nende isa.

Pärast Texasesse jõudmist pole me neist sõnagi kuulnud.

Millal nad jõuda võiksid?