The Vow

Concentrate Your Mind E - N - J - O - Y

This is Free From Me To You B - E - R - U - A - N - G

Kui kinno läksime, oli lund vaid sõrmepaksune kiht. - Küll on ilus.

Aitab küll, aitab küll.

Ma ei tunne oma sõrmi.

Aitäh.

...teen armastuse nimel kõik.

Sulle ei meeldi see laul.

Ma teeksin armastuse nimel kõik.

Keera kinni.

Aga mina ei tee.

Ei tee...

Olen abielus nõmedikuga! Palun jäta! - Ütle, et see meeldib sulle!

Jäta järele!

See laul meeldib sulle. - Oh, Leo.

Tead, mida mina mõtlen?

Et kui tüdruk seda autos teeb, jääb ta kindlasti rasedaks.

Mida?

Mina mõtlen ka üht asja. Otsustavatest hetkedest.

TUGlNEB TÕSlELUSÜNDMUSTELE

Ma mõtlen, et otsustavad hetked,

eredad välgatused, mis pööravad elu pea peale,

määravad ära, missugused inimesed me oleme.

4 AASTAT TAGASl

Aitäh. - Järgmine.

See on üks mu lemmikhetki.

Unustasite loa.

Tulin kahetunnist saba nautima. Luba on omamoodi preemia.

Kunstiinstituut.

Kas sa töötad seal? - Ei, olen üliõpilane.

Minu nimi on Paige. - Vabanda, mina olen Leo.

Aitäh, Leo.

Muide, ma märkasin, et me kuulume ühte PKP-tsooni.

Tõesti? - Jah.

Sul on hämmastav tähelepanuvõime. - Jah.

Mis see PKP-tsoon on? - Piirkondlik parkimistsoon.

Kõlab väga intiimselt. - Jah.

Ma tahtsin öelda, et oleme mõlemad klaasikese kangemat ära teeninud.

Lugupidamisest ühise tsooni vastu ja nii edasi.

Olgu. - Olgu?

Hea küll.

Sinu järel.

Kummast käest? - Sellest.

Väga hea.

Ninale. Peale.

Südamele.

Pärastiseks.

Kas sa peeretasid? - Ei. Ainult natukene.

Täiega napakas. Aga väga romantiline.

Olen sinusse meeletult armunud.

Teie naise ajuskaneering näitas koljusisest verejooksu.

Hoiame ajutraumadega patsiente kunstlikus koomas,

et organismile rahu anda,

lasta tursel taanduda ja ajul paraneda.

Siis toome nad pikkamööda koomast välja.

Me kõik oleme kõigi kogetud hetkede kogusumma.

Kogetud hetkede ja kohatud inimeste kogusumma.

Neist hetkedest saab meie elu lugu.

Mängime oma parimaid mälestuskilde mõttes ikka ja jälle uuesti.

Kas su kõht pole tühi?

Hei. - Hei.

Mida sa teed? - Ei midagi. - Tõesti? - Ei.

Mis see on? - Ei midagi. - Ei midagi? Toit on valmis.

Kui sa seda kirbukongi toidad, tuleb ta jälle, aga mul on allergia.

Nagu koriandri vastu?

Ma ei talu koriandrit. - Just. Aga allergiline sa pole.

Kas keegi tahab maasikaid? Ostsin need taluturult.

Toidukauba ostmine on halb märk. - Mida?

Me kõik teame, mida see tähendab. - Ta meeldib mulle.

Ta on meie maskott. - Peab vist tänama.

Eelistan teda tuhkrule, kelle tahtsid meile võtta.

Ta teeb head kohvi. Las ta jääb. - Aitäh.

Võta. - Tänan.

TULEMlNUJUURDE

Tule kino juurde? Sa kirjutasid "kino" valesti. - Ei.

Eks ma öelnud. - Jah.

Tõotan, et aitan sul armastada elu, hoida sind õrnalt,

olla kannatlik, nagu armastus nõuab.

Rääkida, kui sõnu on vaja, ja vaikida, kui ei ole.

Vaielda punase biskviitkoogi pärast.

Elada sinu südame soojuses ja nimetada seda koduks.

Tõstsid lati kõrgele.

Kirjutasid tõotuse menüüle? - Jah. Mis siis?

Tõotan, et armastan sind palavalt igal kujul nüüd ja igavesti,

Luban, et ei unusta iial, et see on ainulaadne armastus.

Teada südame sügavaimas sopis,

et mis meid ka ei lahutaks,

me leiame alati tagasitee teineteise juurde.

Kas võtate teineteist abikaasaks? - Jah.

Jah.

lllinoisi osariigi volitusel... Turvamehed.

Kuulutan teid meheks ja naiseks ning parimateks sõpradeks.

Suudelge! Jookske!

Üksainus kuju.

Seda ei saa olla. Ma ei... lssand.

Kõik läheb hästi. - Ma pean neile helistama.

Pean neile helistama, et ma ei saa hakkama.

Tule voodisse.

Tule. Ma tean, et sa tahad tulla. - Ära tee!

Palun ei.

Jäta! - Hea küll.

See võtab kenasti ilmet.

Tean, et see on pooleli, aga meeleolu on juba märgata.

Nagu langeks pimenduskardin,

aga sellega võistleb valgusvihk.

See on abstraktne, aga väga mõjuvõimas.

Mis on?

Sa armastad mind väga. - Armastan jah.

See on minu skulptuur

ja see on ülejääk,

mille ma alles hoian.

Täieliku kehalise, vaimse ja iga muu armastuse hetk.

Ära käi talle peale.

Ta on veidi uimane. Anname talle rahu.

Küll on hea sind näha.

Paige? Kõik on hästi. Sa oled haiglas.

Sinuga juhtus autoõnnetus. Lõid pea ära, aga saad terveks.

Panime su mõneks ajaks magama. - Kuidas sa end tunned?

Pea valutab.

See on normaalne. Annan sulle valuvaigistit.

Kas veel keegi sai viga, doktor?

Paige, sa ju tunned mind? - Jah, sa oled mu arst.

Ma olen su mees.

Paige?

Härra Collins? - Te ütlesite, et kõik on hästi.

Ajuvigastus pole luumurd ega lõikehaav.

Aju on ettearvamatu.

Tursunud koe surve kolbale võib põhjustada häireid. - Häireid?

Ta ei mäleta mind.

Turse võib põhjustada segadust, mälukaotust, meeleolu kõikumist.

Kuidas? - See on normaalne.

Ma mõtlen, et otsustavad hetked määravad ära, kes me oleme.

Aga ma ei osanud arvatagi,

et ühel päeval ei mäleta sa neid.

Mida teed? - Magan.

Tõin sulle riideid. - Aitäh.

Mul on kõht tühi.

Lähme.

Tahaksin sinuga täpsustada paari asja minu, meie mõlema kohta.

Hästi. - Me oleme abielus? - Jah.

Ja mul on imelikud juuksed. - Ära ütle nii.

Ütlesid, et sirgendamine raiskab aega,

mille veedaksid pigem ateljees. - Miks mul ateljee on?

Sest sa oled kunstnik. Skulptor. Seejuures väga hea.

Praegu teed nelja skulptuuri Tribune Toweri hiiglavestibüüli.

Kõik tahtsid seda tellimust.

Sina võitsid selle võrratu näitusega moodsa kunsti muuseumis.

Aga juurakraad?

Mul polegi juurakraadi? - Sul jäi paar palli puudu.

Viimati tahtsin ma keskkoolis kunstnikuks saada.

Võta seda kui võitu. - Ajutrauma on võit? - ldioot.

Kui ta ei mäleta, kes sa oled, ei mäleta ta ka su kunagisi lollusi.

Alusta puhtalt lehelt.

Kui ta ei mäleta, kes sa oled,

kuidas ta siis mäletaks, et armastab sind?

Ausalt öeldes olin rabatud, kui ta sinusse armus.

Nüüd oled sa veel vähem kütkestav. - Kah mul tugi ja abi.

Tõsiselt. Mis siis saab, kui ta ei mäleta mind?

Ta mäletab sind. Ta mäletab meid kõiki. Me oleme tema pere.

Sul on õigus.

Vabandage. Otsin oma naist Paige Collinsit. Ta oli eile siin.

Ta viidi vipikorrusele.

Kallis lõbu. - See on doonoritiivas.

Sõitke liftiga teisele korrusele ja keerake paremale. - Aitäh.

Paige, su püsimäluga on kõik korras

ja ma usun, et ka ülejäänu paraneb ajaga.

Hr Collins, mul on hea meel, et te olete siin.

Väga veider. Ma olen Paige'i abikaasa Leo.

Kas sa ka tead, kui halb oli kõrvalistelt kuulda,

et mu tütar on juba nädalaid intensiivravis, aga meile ei öeldud?

Sa oleksid pidanud meile helistama. - Palun vabandust.

Kas sa pole mu vanematega kohtunud? Miks te temaga kohtunud ei ole?

Doktor, mis on järgmine samm?

Mida rutem ta tavaellu naaseb, seda parem.

Umbes nädala pärast soovitan tal neuropsühholoogi juurde minna.

Hästi. - Ta saab kõik, mida vaja.

Teraapia, spetsialistid. Kannan hoolt, et ta saaks parimat.

Sa tuled koju ja ma hoolitsen su eest.

Ema seab su vana toa valmis ja mina võtan end töölt vabaks.

Ma ei taha ebaviisakas olla ja me oleme väga tänulikud,

aga Paige'i arst ütles, et ta peab tavaellu naasma.

Elu minuga on tema tavaline elu. - Jah, aga ta ei mäleta seda.

Arst just ütles, et see tuleb talle meelde.

Ei, ta ütles, et võib-olla tuleb.

Las ta tuleb koju ja paraneb tuttavate inimeste hoole all.

Kes teda armastavad. - Me tahame Paige'ile parimat.

Huvitav, temalt endalt te ei küsinudki.

Ei, aga... - Jätke nääklemine!

Seda ei pea praegu otsustama. - Tõsi jah. Vabandust.

Minge koju puhkama. See kulub teile kõigile ära.

Kuidas on võimalik, et mu mees pole mu vanematega kohtunud?

Sa pole nendega aastaid rääkinud.

Miks ma oma lähedastega rääkinud ei ole?

See juhtus enne meie tutvumist.

Kas me ei rääkinud sellest? - Rääkisime küll. - Nimelt?

Esiteks tahtsid sa siia kolida ja kunstiinstituuti astuda.

Su isa nõudis, et jääksid õigusteaduskonda.

Tal olid üpris ranged seisukohad selle kohta, mida sa tegema peaksid.

Sealt edasi läks kõik allamäge.

Ma mäletan, et õppisin õigusteadust ja olin kihlatud Jeremyga.