The first 200 lines.
Seal, kus vana kaev on, kriiksuv aiavärav on.
Seal, kus vana värav on, kriiksuv aiavärav, värav on.
Akna taga õhtu eel, vaatad mere poole veel.
Ja mere ääres väike maja ootamas on mind.
Nii hea, nii hea on mõelda siis, et kuskil rannaliiv
ja mere ääres väike maja ootamas on mind.
Liina!
Oled sa homme jälle kodus? Olen küll.
Ükspäev sind polnud. - Millal?
Esmaspäev käisin isaga kalal. - Aa.
No ma astun jälle läbi, võib? - Võib küll, miks ei või.
Ma olen ju kogu aeg siin.
Tu-tu-tu!
Tervist. - Tere!
Kas teate, me oleme suvitajad ja tahaksime...
kuidas nüüd öelda, teie talus mõned päevad veeta.
Teie poiss, jah? Ta on nagu... - Näe, võta.
Oota, oodake.
... teie talus mõned päevad veeta.
Ütle talle, et me oleme Tallinnast,
muidu mõtleb, et mine tea, mis me siia tulime.
Minu abikaasa, teate, üks väga, väga hea inimene.
Ütle talle, et me maksame, mis sa kokutad, loll.
Ütle, et maksame!
Me maksame... - Sihukest roostes kohviveskit,
kes mötleb, et ma tast aru ei saa, ei taha ma mitte.
Ja meitel oo kitsas ka ja omal suur pere.
Mis ta ei saa aru või?
Ütle talle, et me oleme Nõukogude inimesed, et me maksame.
Ütle, et maksame. Saad aru, et me oleme Tallinnast.
Mis sa kokutad!
Tere! Kas te olete inimene?
Jaa-jaa, ma küsin seda teie käest. Kas te olete inimene?
Ma pea mötlema, ma pea naisega nöu pidama.
Palun-palun.
Jah, veel jupikene...
Tervist. Endise ohvitseri tunnen ma kohe ära.
Kas need on teie lapsukesed? - Otsa-kutu-katu!
Lapsed, ruttu tuppa!
Mulle tundub, et te olete inimene.
Mina olen nüüd küll inime, aga sooga oles paras jäneseid lasta.
Teitele meeldib siin vöi? - Meeldib, kallis peremees, meeldib.
Mis sa seal kokutad!
Ütle, et me oleme Nõukogude inimesed, ütle, et me maksame.
Kaua see naine sul siin öues sedasi keeb?
Lööb varsti kaane päält minema, mes? - Kallis peremees!
Olgu-olgu. - Aitäh.
John, lase vesi välja.
Autol, loll.
Paki asjad lahti, mis sa kokutad.
Perenaine näitab meile toa kätte, jah?
Palun.
Sahver.
Ei, see...
Ah, loomad elutoas!
Metsik, õudne.
Fui, õudne! Oi, andke andeks, vabandage.
Selle toa me võtame.
Ei, see oo laste kamber. - Ja mis siis?
Ärge unustage, proua, et me oleme Tallinnast,
ja ma tahan loota, et ka teie olete inimesed.
Kolige siis sisse.
Kuigi te olete harimata naine, olete te siiski inimene.
Aadu, sa oled hulludega palju tegemist teinud. - Noh?
Kas sihukesi oled näinud? Lapsed!
Lapsed-lapsed-lapsed, kes lubas teil kaevust külma vett juua?
Ei tohi! Ei tohi, ei tohi.
Kuksu-nunnukene, hopsti!
Närve teil ka ei ole, aga põsed on nii punased.
Proua, miks nad nii head välja näevad?
Mihukesed need lapsed siis peavad olema? - Kasvatatud.
Kasvatatud peavad lapsed olema, kasvatatud.
Sadamas magusad piigad, sadamas magus vein...
Kes teid õpetas selliseid laule laulma? Lapsed ei laula niisuguseid laule.
Lapsed laulavad selliseid laule: Sadam oli lukku pandud, luku võti...
Ah, jookske laiali, jookske ära. Jookske.
Ärge jookske nii hirmsasti.
Jookske, jookske!
Halloo, peremees!
Kallis, mis teil siin Muhumaal veel head on?
Köikse rohkem kadakaid oo meitel, köikse suuremad kivid oo meitel,
Köikse kövemad töömehed oo meitel.
Kas saab siin puhata või ei?
Möni loll vahest eksib ära kah.
Nii, tuvikene...
Ja hopsti, läks!
Hiiuli-hiiuli-hoo. Hiiuli-hiiuli-hoo.
Saame kokku...
Aita üles, mis sa kokutad! - See oli kõige tugevam nöör.
On eit. Kuidas?
Ei-ei, mitte sina. Sina oled teistsugune.
Sinul võib ikke ühe käega kaks korda ümbert kinni vötta,
aga sel teisel, selle juures pead enne vöileiva ära sööma,
kut ringi peale saad.
Teie olete...
kohe ilus, sihuke imelik ja naksis.
Oi taevas, õudne!
Mis see on? Angerjas? - Noneh.
Suitsuangerjas? - Hoia kinni.
Mine! Mis, ah?
Hullumaja, õudne! Mu närvid on tükkideks rebitud.
Seda tuba ma ei võta.
Meri kohiseb, lambad määgivad, ma ei saa magada.
Mis need rouad siis käskvad?
Lambad ää tappa või roua juurde kooli saata?
Üks haritud inimene ehitaks oma onni merest kaugemale.
ÄRNI: Noh, mes jälle viga on?
Nad tahtvad Liina tuppa kolida.
No kuulge! - Kallis peremees!
John vii asjad tuppa. Mis, see tähendab...
Mis sa kokutad, loll. Jah, jah-jah-jah.
Oih! Anna andeks, tuvikene.
Üksinda, nii olen ma...
Peremees, kallis peremees! Mis asi on parim maailmas?
Siiakala. - Ma armastan sind nagu siiakala.
Kukkus ta sind musutama või? - Noneh.
Küll see armastus oo üks ilus asi!
Kõikse ilusam on see esimene armastus, misega me kõik naise võtsime,
Aga kas sa tead, ta on nõnna ilus kut sinilill sarapuupõõsa sees
või ütelda, kut piimanõu.
Aga siis tuleb see toine, kas sa tead, sa hakkad kibama kut kirpude käes.
Ja ta tuleb sulle kallale nii kut marupull, väravast pilpad järgi.
Ole vait, inime! - Mis sa nüüd?
Lolliks läind või, inimene?
Ma palun, minge aia otsast ära!
Ma võtan vitsa!
Kuidas, palun? - Seisa paigal. Seisa paigal, sunnik!
Mis te endale lubate! Ole vagusi!
Kust sa endale säärase Saksa pootsmani iseloomu oled saanud?
John, lähme ära!
Appi! Appi! Appi!
Armas taevas, siin on lehmad!
Vaata, millised pullid. Pullid, ja palju pulle!
John! John! John!
Mis sa vaatad siin? No mis sa vaatad siin?
Hästi, puhkame.
Ah kartma lõid, jah?
Vaatame siis, kes meist inimene on.
Kuda sa, lilleke, seie sattusid?
Te olete inimene. - Neh.
Aga mikspärast sa keskelt nõnna jäme oled?
Mötle, kui tore oleks su ümbert kinni hoida muusika rütmis, ah?
Oota, oota!
Oota, ma tule.
Noh, kus sa nüüd jooksed nii suure valuga?
No mis on? Kuss-kuss!
No mis juhtus?
Elus kardan ma kõige rohkem lehmi.
ÄRNI: Ajas sulle ilma häbi ja õrna sõnata kitsad rangid kaela.
ÄRNI: Tegi su karakterist omale pooled tallad.
Andke andeks. ÄRNI: Mul on soost päris hale.
Mitte sellepärast, et sa naise käest ühteviisi vötta saad,
aga sellepärast, et sa naiste tööd pead ära tegema.
Siin peab omal ka raasike möistust olema. - Hilja. Hilja, peremees.
Muidugist hilja, kui omal öigel ajal pea ei jaga.
Ma olen väga õnnetu inimene.
Ma olen hea inimene, erudeeritud inimene,
aga kahjuks liiga hingeline.
Ja seepärast arvatavasti ma ei sobi antud keskkonda. - Ahah.
Minus on liiga palju säilinud renessanssi. - Ahah, ahah.
Ma õnnetähe all ei tulnd vist ilma,
seepärast paljustki pean jääma ilma.
Mu elu praegune mind küll ei vääri,
seepärast hinges rängalt käärib.
Ministri prouaks ma ju hästi passiks,
mu mees mind hellitaks ja kutsuks kassiks.
Me Viru varietees nii tihti prassiks,
et lööks teid kadedus näost plassiks.
Mu abikaas saaks minult loa mind kätel kanda,
ta tohiks olla mulle elus kindlaks toeks.
Mu naerul pilk võiks talle sulnist õnne anda,
mu korvi võiks ta kanda uhkelt piimapoes.
Kuigi te olete täielik mats, absoluutselt harimata inimene,
tantsin ma teiega kui võrdne võrdsega. - Jah?
Tavaliselt ümbritsevad mind teistsugused inimesed. - Jahah?
Mind samuti. - Teadlased, kunstnikud,
arstid, lauljad. - Lauljaid käib meil harva.
Peremees, kes see mees seal on? - Aadu. Kas sa siis ei tunne või?
Sündimise poolest Muhumaa mees.
Sutike lastakse siia, aga suurema osa aastast peab hullumajas olema.
See mees on hull. Hull. - See mees?
Ainukene inimene, kes siin kolkas üldse inimene on, on see inimene.
Kõik teised, kaasa arvatud minu abikaasa,
ei oska absoluutselt mitte midagi.
Tänan, meeldiv tutvus. Päris vahva oli.
Ära sa ütle.
Ma tahaksin pehmetel patjadel puhata.
Ma tahaksin heljuda, heljuda, heljuda.
Kus... kus sa minema hakkad? Valimistele või?
Inimeses peab köik kaunis olema.
Oled sa tüdruk veel vöi?
Kuidas? - Ma küsi, kas sa oled mehe naine vöi?
Olin. - Ahah. Läksid öigest mööda?
Luiged lendavad. - Lõunasse?
Ei jäävad seie, otsivad pesakohti.
Ma ei saa aru, miks me tulime siia pärapõrgusse,
pimeduse ja igavuse kätte surema.
Mingisugused matsid tuiavad ringi,
muretsevad millegi pärast,
hoolitsevad vastikute lehmade eest.
No comments yet. Be the first to leave one.